JALKA | Heliose itaallasest peatreener Simone Uggeri: jõudsin jalgpalli juurde tänu sellele, et Eestisse tulin

Roomas sündinud Uggeri jõudis Eestisse 2006. aastal, mil tema vanemad siia katoliku kogudust aitama tulid. Simone oli toona 11 aastat vana ning käis neljandas klassis. Poiss pidi koolis ise oma õpetajatele selgeks tegema, kuhu täpselt kolitakse. 

„Ausalt, isegi minu geograafiaõpetaja küsis, kus see Eesti on,“ räägib nüüdseks 24aastane itaallane. „Pidin talle kaardi peal näitama, et näe, seal üleval.“

Tartusse sisseelamine kulges tema sõnul ladusalt, kuigi alguses oli uus keelekeskkond ehmatav. 

„Mäletan esimest koolipäeva ja aktust,“ meenutab Simone, kelle klassikaaslased kiiresti omaks võtsid. „Mitte midagi ei saanud aru, vaatasin ringi ja mõtlesin, mida need vennad ajavad siin. Olin ise hästi avatud, sõbralik ja kui tahad sõpru saada, siis peab ikkagi eesti keelt rääkima. Õpetasin neile itaalia keeles paar roppust ja vastupidi. Nii see algas.“

Kuigi saapamaa inimesed on väga jalgpallilembesed, jõudis Simone enda sõnul vuti juurde just tänu sellele, et Eestisse elama asus: „Itaalias on natuke teistmoodi. Laps ei käi trennis selleks, et oleks põnev, vaid ta peab olema parim. Mu vanemad pole kunagi tahtnud mind sellisesse keskkonda panna.“

Praegu Simone enam ise ei mängi ja on täielikult keskendunud treeneritööle. Treenerikuju on teda alati köitnud: „Telerist jalgpalli vaadates on küll mängijad ja kõik muu väga tore, aga kui tuleb hetk, mil näidatakse, kuidas treener karjub või teeb mingeid žeste, vot see on lahe.“

Treeneriameti poole tõukas Uggerit tema endine juhendaja FC Tartu aegadest Lauri Rand: „Olin siis 18, kui ta ütles, et meil oleks treenerit vaja, ning suunas mind koolitusele ja andis mulle grupi. Olen talle igavesti tänulik, sest tänu temale hakkasin sellega pihta.“

UEFA B litsentsiga mees alustas U15 vanuserühmaga, järgnesid U17 ja U19. Seejärel kutsuti Simone Tartu FC Heliosse, kus ta aitas peale noorte treenimise duubelmeeskonnal IV liigas teise koha saavutada. Käesolevaks hooajaks usaldati tema hoole alla juba esindusmeeskond. Liiga parima kaitse ja tulemusliku rünnaku toel on kindlustatud III liiga lõuna tsoonis teine koht ja pääs üleminekumängudele. 

„Oleme vähemalt oma liigas kõige noorem sats, meil on mõned poisid 16–17aastased, kes mängivad regulaarselt 90 minutit,“ rõhutab peatreener, et tulemuseni peab jõudma oma klubi noori kasutades. Simone kirjeldab end kui toetavat treenerit, kes pigem kiidab ja innustab, kui karjub ja sõimab. „Ütlen ka mängijatele, et olen esimene, kes on valmis nalja tegema. Poisid on minuga peaaegu sama vanad, mul pole probleemi ka sellega, kui mind nii-öelda kiusatakse. Samas nad teavad, et väljakul algab töö ja siis tahan pingutust.“ 

Muidugi on ka neid, kes ei viitsi alati trenni tulla ega anna endast kõike. Simone ütleb, et tavaliselt on kõige talendikamad mängijad kõige laisemad, aga tema eelistab töökust. Talle meeldib näha, et poistel on isu harjutada, õppida uusi asju, treenerit kuulata ja pärast trenni harjutama jääda. Väga suurt rõhku paneb noor treener ka analüüsile. 

„Kohe kui Heliosse tulin, tahtsin, et meie mänge filmitaks,“ lausub Uggeri. „See on tähtis ja mängijad tahavad näha, mida nad väljakul tegid.“ 

Praegu on treeneritöö Uggerile väga ajamahukas hobi, mis suuri summasid taskusse ei too, kuid see polegi peamine: „Võibolla kõlab natuke naljakalt, aga ma teeksin seda isegi tasuta. Nendel emotsioonidel, mida jalgpall mulle anda suudab, pole hinda.“

Vahel keeb aga lõunamaine veri üle ning liigsete emotsioonide tõttu on Simonel kohtunikega omajagu seletamist olnud. Sellest ajast, kui reeglitesse lisati ka treeneritele kaardid, on Uggeri oma sõnul oma klubis kõige rohkem kaarte kogunud: kolm kollast ja üks punane. „Mulle meeldib vahepeal oma keeles karjuda, siis kohtunikud mõtlevad, et solvan neid, kuigi tegelikult nii ei ole. Luban seda siiski parandada. Kõik Eesti kohtunikud, vabandust.“

Lõunamaine veri nõuab aga ka sooja keskkonda ja lumega ei harju ta enda sõnul vist kunagi ära. Esimesed kaks aastat oli ta rõõmus, kui lumi tuli. Hiljem enam mitte, keha tahab ikkagi päikest ja sooja. 

„Ütlen endale, et kolm-neli kuud peab kannatada, siis läheb ilusamaks,“ naerab Simone. „Tegelikult on muidugi kuus kuud, aga üritan iseendale valetada. Vahel töötab. Külmast hoolimata ei kavatse ma Eestist lahkuda. Suvel käime Roomas, aga see on pigem puhkus, ja kui jõuan Tartusse tagasi, siis on tunne, et olen kodus. Rahulik linn, rahulikud inimesed, pole stressi. Itaalias ollakse muidugi rohkem avatud, aga tegelikult on eestlased ka, lihtsalt läheb natuke aega. Tuleb valida õiged võtmed ja nad hakkavad rääkima.“

Mõistagi jälgib Simone ka Eesti jalgpallikoondise tegemisi ja ühel päeval loodab ta Eestit suurturniiril näha: „Kui kasvõi üks minu treenitud mängija oleks seal, siis oleksin veel rõõmsam. Minu suurim soov on näha oma mängijat suurtel staadionidel tegusid tegemas.“

***

Rooma Lazio mänge vaadatakse pühapäeviti terve perekonnaga – kaheksa õde-venda ja isa –, välja arvatud ema, kes köögis süüa teeb.

Jalgpalliväljak on Simone tempel ning väljaku treeninguks ettevalmistamine kui meditatsioon, mis stressi ära võtab. 

Madridi Reali suur fänn on Simone hispaanlannast kaasa, kellega ta seitsme kuu pärast abiellub.

Lugu ilmus novembrikuu Jalkas

Tekst: Gerd Eston Sepp