JALKA | Juhuste jada ja läbi mõeldud töö viis Ravensi teist korda medalini

Nüüdseks 33aastane Paapsi tegi 2010. aastal oma viimased mängud Eesti jalgpalli kõrgliigas Tartu JK Tammeka ridades. Alatskivilt pärit, karjääri vältel veel Nõmme Kalju särki kandnud mees leidis seejärel saalijalgpalli ja pole tänini tagasi vaadanud. „Jõudsin selleni päris juhuslikult, sest olin vahepeal Tartusse tagasi läinud ja lõpetasin seal kooli. Tulin siis Tallinnasse tööle ja sattusin tööalaselt kokku Ararati meestega ning Avetis Harutjunjaniga. Nad uurisid, mida ma teen ja mis trennis käin. Tol hetkel ei käinud ja siis nad kutsusid mind Hiiu staadionile, kus tehti kaks korda nädalas õues trenni. Aga nad mängisid väikesel väljakul, keskendusid palju tehnilistele harjutustele ja söödumängule ning meenub, et see oligi nende jaoks justkui osa ettevalmistusest saalihooajaks.“

Saalihooaeg oli algamas ja kokku kutsuti saalijalgpalli koondis. „Kert Haavistu oli peatreener ja koondisesse taheti kutsuda mängijaid, kes oleks füüsiliselt võimekad, sest mõned vanemad tegijad olid juba vormi minetanud. Sooviti mängijaid, kes piisavalt jaksaks. Ararati eestvedajatelt küsiti soovitusi, nad soovitasid mind ning nii ma koondisesse sattusingi. Elu esimene mäng oli Läti vastu ja lõin seal kohe ka värava! Ma ei saanud isegi reeglitest täpselt aru. Korra küsisin Kerdilt enne vahetusest mängu minemist, et kuidas selle tagasisööduga on, ta võttis kolm-neli sekundit mõttepausi ja ütles siis, et parem, kui ma lihtsalt väravavahile tagasi ei söödaks,“ meenutab Paapsi.

Saali tõmbas mängu intensiivsus

Paapsit köidab saalijalgpalli puhul sündmuste keskpaigas olemine. „Kui oled väljakul, siis sa oled ka mängus. Kindlasti ei saanud ma kohe paljudest mängulistest ja tehnilistest aspektidest aru, aga intensiivsus meeldis. Mäng pakkus kohe piisavalt väljakutseid ning futsalis on igal mängijal palju rohkem pallipuuteid kui jalgpallis.“

Tema hinnangul on eksiteel need, kes arvavad, et suures jalgpallis tegusid tegevad mängijad saavad kohe saalis hakkama. „Mäng on täiesti teistsugune. Meil käis ka Auguris kõrgliigakogemusega mehi ja mitu noort, aga ühel hetkel oli aru saada, et futsal ei sobi, või tuldi valede eeldustega ega oldud nõus õppima ja kuulama. Taktika ja baastehnika on teistsugused. Mõned arvavad, et saalitehnika tähendab seda, et saab palju triblada ja trikke teha, aga päris nii see ei ole. Kõige olulisem on pallikontroll tallaga ning nende kontrollitud puudete kvaliteet.“

Värske koondislane jõudis ühe hooaja mängida Ararati eest ning pallis järgmise hooaja lõunas Raitwood EMÜ ridades. Järgnes kolmehooajaline periood tippu kuulunud Auguri meeskonnas, kellega õnnestus hooajal 2014/15 tulla ka Eesti meistriks.

Isiklik elu viis Paapsi aga taas lõunasse – ta läks appi arendama ja juhtima pereäri, mida ta teeb saalijalgpalli kõrvalt. Õigemini vastupidi – saalijalgpall on Eestis siiski lõviosalt amatöörsport, kuid tippu kuuluvate meeskondade lähenemine spordialale on vägagi mõtestatud.

Ravensi tõus Eesti tippseltskonda

Polnud kaugel ka hetk, kui Paapsi ja saalijalgpall oleks 2016. aastal jäädavalt lahku läinud, kui elu taas Tartusse viis. „Mina arvasin, et saaliga on kõik, aga olin hooaja vältel käinud varem ka Tartus ja tahtsin ennast liigutada, mistõttu olin korra nende trennis käinud. Siis oli Eldar (Rassulov – toim.), keda teadsin Tammeka-aegadest ning kes oli Ravensi asutajaliige, kuulnud, et kolin Tartusse, ja kutsus mind Ravensisse.“

Tema esimesel hooajal võideti Maksimumi ees esiliiga ja tõusti kõrgseltskonda. Seejärel on põhiturniiril alati viie sekka tuldud ning 2018/19 võideti esimest korda pronks.

Tänavu näidati, et möödunud aasta edu polnud juhus. Põhiturniiri viimase mänguga haarati playoff-mängudeks kolmas asetus. Veerandfinaalis oldi üle Kohilast ning poolfinaalseerias alistati mängudega 2 : 1 Narva United FC, mis tähendas Ravensile esmakordset kogemust finaalis Eestis harva kaotava Viimsi FC Smsraha vastu.

Ravens läheneb igale treeningule kindla plaaniga. Paapsi kunagine arusaam saalijalgpallist muutus paljuski 2015. aastal, mil jalgpalliliidu eestvedamisel kutsuti koondisele appi Soome tipp Panu Autio. „Ta vaatas meie trenne ja ütles, et sai aru küll, miks me mingeid harjutusi teeme. Aga kui meil puudusid elementaarsed oskused, siis oli keeruline neid harjutusi vajalikul tasemel ellu viia. Me ei osanud õigesti palli kontrollida ja ABCga oli muresid veel. Kui kombinatsioon õnnestus, siis oli tegu juhusega, aga juhuslikkusega on raske mänge võita.“

Sarnase lähenemise võttis Paapsi kasutusele Ravensis. „Kui ma meeskonnaga liitusin, siis esimese trenni vaatasin sellise pilguga, et kui nii jätkub, siis ma ei viitsi trennis käia. Kui juba teeme, siis võiks teha asju nii, nagu saalis peaks. Ja siin me täna oleme!“ ütleb Paapsi loetud hetked enne finaalseeria algust.

Ta rõhutab, et meeskonna selgroogu ei moodusta ainult tema. „Täna ei ole nii, et mängime nii, nagu Paapsi ütleb. Me mängime nii, nagu oleme õppinud mängima. Näiteks alates jaanuarist on Raul Rebane valmistanud ette, mida ja kuidas me treeningutel teeme. Taktikat arutame läbi vanemate ja kogenumate mängijatega.“

Eesmärgid on reaalsed ja tänavu need Paapsi sõnul täitusid. „Medalit pidasime reaalseks ja medal on käes.“ Ta kinnitab, et pärast poolfinaalseeriat olid korraks näpud püsti, aga seejärel oli kohe fookus juba finaalil.

Antakse endast parim, kuid teadmistest ja tähelepanust on puudus

Paapsi on enesekindel, kuid samal ajal enesekriitiline. Eestis napib saalijalgpalli spetsialiste, kes aitaksid mängul uue tasemeni jõuda. „Pigem tasubki vaadata, kes pinkidel on. Meil olen täna (finaalseeria esimeses mängus – toim.) mina ja Lehar Savikink. Vastastel on pingil näiteks vigastatud mängiv treener Oleksandr Sorokin, kelle kogemused ja teadmised sellest mängust on ilmselt meie liiga parimad.“

Paapsi usub, et praegune meistrivõistluste ja koondise seis pole meie lagi. „Kui see oleks meie lagi, siis me oleme kõik valet asja teinud. Usun, et tänane meistrivõistluste ja playoff’ide tase oli seni parim, pakkus vaatemängu, jagus intriige ning poolfinaalide mänguline tase jättis hea mulje. Selle taustal on väga kahju, et poisid pole saanud koondisetasemel mängida. Kahjuks on ka iseõppimist palju olnud ning puuduvad treenerid ja teadmised mängu arendamiseks. Saalijalgpallil ei ole olnud sellist liidupoolset tuge nagu näiteks Soomes. Samas loodan seda, et ala leitakse üles aina rohkem nooremate mängijate poolt. Arengu jaoks on vaja keskmist vanust alla viia ning tuua sisse treeningu know-how’d. Näen, et praegu pole futsal jalgpallitrennis käivale noorele teadvustatud alternatiiv, ja see on kurb. Usun, et tegelikult paljud huvituks, aga nad ei teagi, et see olemas on, või pole seda nende läheduses, pole gruppe ega treenereid. Kui me suudame seda suuremale ringile tutvustada, siis on ainult aja küsimus, millal tulevad suure potentsiaaliga nooremad ning suudavad taset tõsta.“

Saalijalgpall ei leia üleriigilises meedias erilist kajastust. „Spordiuudistes meist ei räägita, aga räägitakse ma ei tea millest. Päris nii kaerajaanid me ka pole,“ on saalijalgpalli entusiast pettunud.

Saalijalgpallis võib peituda võimalus edu saavutada. „Ma arvan, et rahvaarv seab oma piirid, ja kui mõelda suurele jalgpallile, siis võibolla oleme me seal tipust isegi kaugemal kui saalijalgpallis, kus võib mõne aasta ja pühendumusega jõuda päris kõrgele. Tavajalgpallis on see ülesanne palju keerulisem. Mida väiksem arv mängijaid väljakul, seda suurem võimalus väiksematel riikidel on.“

Paapsi suhtub jätkuvalt kirglikult oma tegemistesse nii tööl kui ka väljaspool tööaega. „Ma arvan, et kui sa midagi teed, siis tee seda hingestatult. Nii äris kui ka spordis. Juba lapsest saati olen proovinud teadmisi kõrva taha panna ja kuulata, mida targemad räägivad, ning kui sinna juurde lisada töökus, ja just töökus aladel, mida endale meeldib teha, siis tulebki hästi välja. Olen arengule ning edule orienteeritud, mulle meeldib asju täpselt teha ja eeldan seda ka teistelt, kellega koos ühise eesmärgi nimel töötan.“

*** 

Tartu Ravens Futsal 
2015/16 II liiga võitja
2016/17 esiliiga 2. koht
2017/18 veerandfinalist
2018/19 pronks
2019/20 4. koht*

* Veerandfinaalseerias kaotati FC Cosmosele, kuid koroonapandeemia tõttu playoff-kohtumisi lõpuni ei mängitud ja kohad jagati põhiturniiri tulemuse järgi.

***

Ravensi 2020/21. hooaja koosseis

Väravavahid: Jevgeni Dorofejev, Roman Gnibida, Rene Kolsar, Tommy Tooming

Väljakumängijad: Juhan Kondike, Kenn Laas, Mikk Laas, Jan Mihkel Leetsaar, Mihkel Lõhe, Temari Nuuma, Kristjan Paapsi, Kristo Pahla, Mats Plado, Aleksandr Pruttšenko, Raul Rebane, Lehar Savikink, Karl Uiboleht, Andre Varusk

*** 

Kristjan Paapsi

Sünniaeg: 30.07.1987
Saalijalgpalli koondis: 38/5
Saalijalgpalli kõrgliiga*: 93/72
Jalgpalli kõrgliiga: 51/3
Meeskond: Tartu Ravens Futsal Ares Security (alates 2016/17)
saalijalgpalli Eesti meister 2014/15 ja kahekordne superkarikavõitja (2014 ja 2015)
Endised meeskonnad (saalijalgpall): FC Ararat TTÜ (2011/12), Raitwood EMÜ (2012/13), SK Augur (2013/14 – 2015/16) 
Endised meeskonnad (jalgpall): Kallaste FC Peipsi (1997–2001), Merkuur (2002), JK Tammeka (2003–2006, 2009–2010), Nõmme Kalju FC (2008–2009), JK Luunja (2011), HÜJK Emmaste (2012–2015)

Lugu ilmus maikuu Jalkas

Foto: Liisi Troska/Jalgpall.ee