JALKA | Kalju naistele pole jalgpalli kunagi liiga palju

Kalju naiskonna ajalugu algab 2005. aastal, mil võistkond loodi samamoodi nagu mitme teise klubi naiskond: meeste esindustiim oli jõudnud piisavalt kõrgele tasemele ja litsentseerimisprotsessi jaoks oli vajalik ka naistevõistkonna luua. Naiste meistriliigasse jõuti üsna kiirelt, kui 2008. aastal hakati kõrgliigaseltskonnas mängima. Väga suurt edu meistriliigas siiski ei saavutatud: kuni 2016. aastani mängiti kõige kõrgemal tasemel vahelduva eduga, sest viimased ja eelviimased kohad tähendasid, et mitmel hooajal tuli kaasa lüüa hoopis esiliigas.

2016. aasta oligi enne tänavust hooaega viimane aasta, mil Kalju naised meistriliigas madistasid, kuid sel hooajal on nad tagasi. Kuigi sel kevadel on kõik spordivõistlused, sealhulgas jalgpalliliigad, pandud eriolukorra tõttu pausile, loodab Nõmme Kalju naiskond jalgpallimängude jätkudes end meistriliigas korralikult proovile panna. „Mina näen, et esimese nelja koha eest peaksid mängima Flora, Tallinna Kalev, Pärnu Vaprus ja Saku Sporting,“ räägib võistkonna peatreener Getúlio Aurelio Fredo. „Seejärel tuleme meie koos ülejäänud võistkondadega. Aga kes teab, me võime teisi ka üllatada, sest jalgpall on jalgpall ja seal juhtub kõike.“

Naiskonna mängija Elizabeth Elšteini sõnul oodati hooaega põnevusega, kuid liigseid pingeid endale peale ei pandud. „Mõisa peale mängimist ju pole. Kui läheb halvasti, siis läheb, aga kui läheb hästi, siis teame, et oleme endast kõik andnud. Ootame ärevusega ega karda, eesmärgiks on liigasse püsima jääda,“ tutvustab võistkonna kapten plaane. Ta lisab, et kuigi on ise olnud vigastuse küüsis, loodab ta samuti platsile pääseda: „Kui kuulsin, et treener oli EJLi ettepanekule vastanud jaatavalt, ei tulnud mul kordagi peale judinat, mis nüüd saab. Mõtlesin vaid, millal saan jälle füsioterapeudi juurde minna, et tervenemise protsessi kiirendada.“

Elštein räägib, et kokku on Kalju naiskonnas mängijaid ligikaudu 20 ja kõik löövad kaasa nii muru-, ranna- kui saalijalgpallis. Kõrvale hoida ei saa juba seepärast, et „distsipliin on meil treeneri tõttu päris range“. Kui murujalgpallis on 20 mängijaga võistkonna opereerida üsna loogiline, siis rannas ja saalis mahub platsile mängijaid vähem ning see tekitab Elšteini sõnul tublisti konkurentsi. „Iga distsipliin annab oma energiat ja tekitab teistsugust tunnet – seda tahavad kõik tunda. Aga keda mängudele valitakse ja kes saavad kaasa lüüa, on ikkagi need mängijad, kes trennis käivad ja ausalt kaasa teevad,“ räägib Elštein.

Peatreener Fredo selgitab, et Kalju pink pole kõige pikem ja sageli satub naiskond keerulisse olukorda siis, kui tekivad vigastused või mängijad loobuvad. Tema sõnul on futsal ja rannajalka hea vaheldus, mis aitab mängijaid naiskonna juures hoida. Just tänu vaheldusele ja osalt ka Eesti tingimustele on Kalju naiskond üleüldse jõudnud peale suurel väljakul mängimise ka mujale. Elšteini sõnul treeniti aastaid tagasi suviti kunstmuruväljakul, kuid ühel hetkel otsustati kolida liiva peale. „See mõte tuli 100% treeneri kaudu,“ meenutab naiskonna kapten. „Hakkasimegi rannas mängima ja 2016. aastaks saime kutse Euro Winners Cupile. Meil on treener, kes ütleb kõigele jah ja sisendab meile, et miski pole ületamatu ega võimatu. Nii me sinna läksimegi ja rannajalgpalli juurde jõudsime.“

Lemmikjalgpall? Rannajalgpall!

Nüüdseks on nõmmekad käinud kõrgetasemelisel rahvusvahelisel turniiril kolm aastat, alates 2016. aastast on vahele jäänud vaid 2017. Aastate jooksul veel ühtegi võitu teenitud pole, tulemused on kulgenud järgnevalt.

Debüütaastal saadi alagrupis kirja kolm kaotust ja väravate vaheks jäi 2 : 33. Toona mängiti välja ka kohad 9.–12., mis tähendas eestlannadele kaht lisamängu. Seal saadi kirja kaks kaotust, mille väravate vahe jäi 1 : 5, Kalju kohaks viimane ehk 12. positsioon.

2018. aastal tuli alagrupis taas vastu võtta kolm kaotust, seekord väravate vahega 4 : 24. Lisamänge Kaljul enam pidada ei õnnestunud, kuid kolme aasta peale oli tegemist turniiriga, kus eestlannad suutsid lüüa enim väravaid.

Eelmisel suvel mängiti kolmeliikmelises alagrupis ja kahe kaotuse juures jäi väravate vaheks 1 : 20. Kuigi kõrvaltvaataja pilgu läbi võivad suured väravate vahed tekitada imestust, miks Kalju naiskond igal aastal nii-öelda peksa saamas käib, on reaalne olukord teine. Meie rannajalgpall on võrreldes teiste osalejate omaga alles niivõrd lapsekingades, et sellised kaotused pole sugugi nii kehvad.

Peatreener Fredo selgitab olukorda nii: „Sellel turniiril mängivad kogu maailma profitiimid, kes tegelevad rannajalgpalliga aasta ringi. Neil on noorteakadeemiad. Igas tiimis on professionaalseid mängijaid Brasiiliast, USAst, Jaapanist; paljudes tiimides on väga palju mängijaid, kes kuuluvad murujalgpallis koondisesse. Meie seevastu oleme väga noor võistkond, meil oli eelmisel aastal kaasas mängijaid, kes olid alles 14–15aastased, meie keskmine vanus oli vaid 17 aastat. Aga see ongi üks põhjus, miks meid kutsutakse: oleme hea noor võistkond, kes saab rahvusvahelist jalgpalli kogeda.“

Fredo räägib edasi, et kaotused ei heiduta naiskonna mängijaid sugugi, sest Euro Winners Cupi turniir istub neil sügaval südames. Tema sõnul on tavaline olukord, et kohe kui turniirilt koju jõutakse, hakatakse raha koguma järgmise aasta jaoks. „Proovime igal aastal kaasa võtta paar uut noort mängijat ja ütlen neile alati, et kui korra ära käite, tahategi jääda käima!“ naerab brasiillane. „Tüdrukutele meeldib see uskumatu atmosfäär: pealtvaatajaid on 3000–4000 inimest, seal on muusika ja show, päike ja soe ilm, maailma parimad mängijad, ning sina saad selles kõiges koos nendega kaasa lüüa!“

Peatreeneri juttu kinnitab kapten Elštein, kelle sõnul on tema elu üks ägedamaid kogemusi see, kui maailma tipud, keda oled harjunud telerist või veebist vaatama, seisavad enne mängu sinu kõrval ja teevad sinuga pilti. Rannajalgpall on sealjuures Elšteini suurim lemmik: murujalgpall platseerub tema esikolmikus kolmandal kohal ja rannavutt võtab napi võidu saalijalka üle. Kalju kaptenil on selliseks eelistuseks ka tervislik põhjus. „Astmaatikuna on suurel väljakul palava ilmaga päris keeruline edasi-tagasi joosta ja palliga ka midagi tarka teha,“ naerab Elštein.

Kui mõni lapsevanem muretseks, et tema astmaatikust võsuke aasta ringi kolme eri jalgpallimänguga tegeleb, siis Kalju kapteni peres on lood teised. „Mu ema on meie mitteametlik füsioterapeut. Kui ma ühel hetkel platsile hingetuna maha kukun, siis saab ta kurjaks, aga eks ta teab, et mind ei saa jalgpalli juurest mitte kuidagi eemale,“ räägib Elštein.

Rannajalkat ei mängi Kalju naised aga ainult võõrsil, vaid ka kodus: mullu toimus Eestis üks rahvaliiga etapp, mille nõmmekad ära võitsid. Kapteni sõnul oli Kalju võistkond teadlik, et neil on konkurentidest rohkem kogemusi, aga see pani pinge peale ja jalad värisema. Elštein meenutab, et kohtumised polnud lihtsate killast: Kalju naistel tuli kõik oma kogemused mängu panna ja „lolli ei saanud mängima minna“.

Võiduka turniiri kohta nendib Elštein, et kahjuks väga suurt osavõttu polnud, aga ehk muutub see tulevikus. „Kui vähemalt paar tiimi tekiks, võiks EJL mõelda, et teha ka naistele rannajalgpalli meistriliiga,“ unistab Elštein, et saaks veel rohkem jalkat mängida.

Kas jalgpalli liiga palju pole?

Justkui muru- ja rannajalgpallist ei piisaks, osalevad Nõmme Kalju naised ka naiste saalijalgpalli meistriliigas. „Ma ei usu, et seda kõike on liiga palju,“ selgitab peatreener Fredo, kelle initsiatiivil saali koliti. „Meie murujalgpalli hooaeg lõppeb novembris, uuesti algab märtsis. Vahepeal saame teha mõned mängud taliturniiril, aga trenni ei saa Eesti kliima tõttu teha ei õues ega hallides, sest neid ei jagu. Seega tuleb talvel niikuinii saalis treenida ja on väga hea, kui selle juurde käivad ka võistlused ja konkurents.“

Kapten Elštein meenutab, et kuigi naiskond rabas niigi juba kahel rindel, ei olnud kellelgi midagi futsaliliiga vastu. „Saalijalgpall tuleb meile ainult kasuks. Mis sa talvel muidu teed? Ikka tahad ju võistelda ja adrenaliini tunda. Kui saaliliiga meile juurde tuli, olime kõik kahe käe ja jalaga poolt,“ selgitab Elštein.

Tänavu teist aastat toimunud saalivuti meistriliigas saavutasid Kalju naised kolmanda koha. Fredo sõnul võib sellega rahule jääda, sest lühikese pingiga naiskonnast jäi vigastuse tõttu eemale mitu olulist mängijat, sealhulgas ka Elštein. Kalju peatreener rõhutab sedagi, et erinevalt näiteks teist hooaega võidutsenud Pae Unitedist proovib Nõmme naiskond hakkama saada peamiselt oma mängijatega, kes aasta ringi naiskonda kuuluvad. Fredo jääb rahule ka sellega, milliseid tehnilisi esitusi tema hoolealused näitasid.

Saalijalgpalli hooaja miinusena toob Brasiilia treener välja asjaolu, et võistkondi võiks rohkem olla. Ka Elštein annab mõista, et tahaks veelgi rohkem saalis palli taga ajada: „Tahaks näha rohkem tiime ja et poleks olukorda, kus igal nädalal mängivad samad näod sulle vastu.“

Fredo ja Elšteini jutust jääb nii ranna- kui saalijalka juures kõlama, et võistkondi ja mänge võiks rohkem olla. Kas see ei tekita ühel hetkel jalgpallist tüdimust ja väsimust? „Ma ei oska enda järgi öelda, sest olen pealaest jalatallani jalgpall!“ rõkkab naiskonna kapten. „Nagu ütlesin, siis tekitab iga jalgpallimäng teistsugust energiat, ja mina tahaks jalgpalli just veel juurde!“

Ka peatreener Fredo sõnab, et kuna saali- ja murujalgpalli hooajad ei kattu, ei näe ta probleemi. Rannajalkat mängitakse niikuinii hetkel nii vähe, sest Euro Winners Cup kestab umbes kümme päeva ja nagu näitas mullune suvi, peeti Eestis vaid üks rannajalka turniir. Pealegi sõnab brasiillane, et nii ranna- kui saalijalgpall täiustavad muruvuti mängimise oskust.

„Tavajalgpall on meie jaoks prioriteet, sest seda vajab Premium liigas mängimiseks Nõmme Kalju esindusmeeskond, saali- ja rannajalgpall aitavad meil murujalgpalli täiendada. Futsalis on sul pea kogu aeg maas, rannajalkas kogu aeg üleval – neid oskuseid saab ära kasutada suurel väljakul mängides. Futsalis tuleb kogu aeg liikuda ja see arendab koordinatsiooni, rannas saavad jalad tugevaks, sest pead liival jooksma,“ analüüsib Fredo.

Elštein nõustub peatreeneriga ja sõnab, et saalijalgpallist on Kalju naised õppinud kiiret jalgade tööd ja otsuste vastuvõtmist, rannavutist tehnikat. Tema kogemuse järgi ei sega need kaks sugugi murujalgpalli, kuid kohati võib juhtuda vastupidi. „Saalist või rannast ei ole murujalgpallile keeruline ümber lülituda, aga kui läheme muru pealt saali, siis esimestes trennides ei mäleta keegi, kuidas tuleb nii kiiresti joosta või nii palju palli puutuda,“ naerab Elštein.

Kui Kalju naiskonna peatreeneri sõnul on kolmest jalgpallimängust prioriteediks muruvutt, siis kapten tahab kõiges hea olla. „Võtame ühe korraga: talvel tahame võimalikult head olla futsalis, suvel rannas ja ülejäänud hooajal tavajalgpallis. Tahame kõigega hakkama saada!“ ütleb Elštein.

Kui aga lõpetuseks kaptenilt provotseerivalt uurida, kas ta valiks ühe võidu Euro Winners Cupi turniiril või mõne meistriliiga mängu, mis tagaks medali, jääb Elštein muruvuti juurde: „Valiksin Eesti meistrivõistluste medali. Kui inimesed midagi sellist saavutavad, siis see jääb rohkem meelde kui üksik asi. Ja kes teab: ilmselt saaksime murujalgpallis saadud võite edaspidi rakendada ka Euro Winners Cupil.“

Lugu ilmus aprillikuu Jalkas

Tekst: Kadi Parts
Foto: Liisi Troska/Jalgpall.ee