JALKA | Kriitikanoolte alt Eesti Beckhamiks

Tartus kasvanud ja Tammekas jalgpalli juurde jõudnud Kevin Rääbis on peale kodulinna tiimi esindanud Premium liigas ka Tallinna Kalevit, kuid jalgpalliringkonnas on tema vutikarjäärist isegi tuntumad muud tegevused. Nimelt on 26aastane Rääbis omanimelise brändi omanik, ta kirjutab blogi, kus jagab muu hulgas ka retsepte, ning aastaid tagasi sai tartlast näha Kanal 2 ekraanil.

Rääbis rõhutab, et eri projektidega tegelemine ei tähenda, et ta pühendub jalgpallile vähem kui teised jalgpallurid. „See on loll jutt, et mul ei jää jalgpallile aega ja ma ei pühendu,“ lajatab Rääbis. „See on igaühe oma vaba aja sisustamise küsimus: kes loeb raamatuid, kes mängib arvutiga, kes tegeleb mõne muu tegevusega.“

Käekelladest retseptideni

Rääbis rõhutab, et oma brändiga tegelemine ei võta jalgpallilt tohutult aega ära, sest nädalas kulub tal selleks keskmiselt paar tundi. Sinna juurde tuleb aeg-ajalt arvestada paaritunnised videovõtted või pildistamised, kuid siiski pole see nii ajamahukas, kui kriitikutele tunduda võib. Kriitikat on Rääbis aastate jooksul saanud omajagu, kuid nüüdseks see teda enam ei kõiguta: „Kriitika on privileeg, mida teenida.“

Omanimelise brändi lõi Rääbis 2016. aastal. Ta oli toona rivist väljas põlvevigastusega, mis hoidis teda palliplatsilt eemal ligikaudu aasta aega. Tegus noormees ei tahtnud aga tühja passida ja nii sündiski Kevin Rääbis Brand, mis hetkel toodab käekellasid. Praegustes keerulistes oludes ei ole oma brändi majandamine midagi roosilist, kuid Rääbis püssi põõsasse ei viska ja loodab, et pärast koroonaviiruse lõppu muutub elu taas tavapäraseks. Veel mullu suvel unistas ründaja, et saab sel aastal oma toodetega laieneda Skandinaavia turule, kuid hetkel on see plaan pandud kalevi alla. Küll on Rääbisel aga plaan tulla lähiajal välja uue tootega ning aasta lõpuks on olemas veel ühe uue toote idee – avalikkuse ette jõuab kõik omal ajal.

Oma käekellade kohta on Rääbis saanud nii- ja naasugust tagasisidet. Ta nendib, et teistsuguse tegutsemise ja lähenemise pärast on ta kiibitsejatelt ja kommentaatoritelt saanud rohkelt puid alla, kuid oma tuttavate käest teeninud kiitust. „Inimesed, kes mind isiklikult tunnevad, teavad, et kui ma midagi ette võtan, siis annan endast parima ja teen kõike fantastiliselt. Kõik on Kevin Rääbise Brandi käekellasid kiitnud taevani, sest ütle mulle üks inimene, kes veel sellist asja teeb? Mulle meeldib hallist massist erineda ja see ongi minu visiitkaart,“ selgitab hakkaja mees.

Kuivõrd nüüdseks on Rääbis jõudnud mängima Saksamaale, on tal võimalik võrrelda inimeste suhtumist kodus ja võõrsil. „Eestis ei tulda eriti ütlema, et midagi on hästi või äge, aga kui Saksamaale jõudsin, tunti kohe esimesel päeval huvi, küsiti brändi kohta, mis see on, ja öeldi, et see on väga äge. Mind hakati kutsuma Eesti David Beckhamiks. See ongi kultuuride erinevus,“ räägib Rääbis.

Saksamaal tegeleb meie Beckham praegu lisaks oma brändile hoopis ehitusega, mitte jalgpalliga. Põhjuseks loomulikult koroonaviiruse tõttu kehtestatud piirangud, mille pärast ei naase Saksamaa tugevuselt viies liiga enne septembri algust. Kuivõrd treeninguid ja mänge pidada ei saa, võttis Donaustaufi hingekirja kuuluv Rääbis vastu klubi pakkumise ja möllab koos kahe tiimikaaslasega ehitusobjektidel. Tema sõnul tuleb teha väga erinevaid töid alates põrandate ülesvõtmisest kuni teisele korrusele suurte kivide tassimiseni, ent midagi kontimurdvat pole. Rääbise lemmik tööülesanne on lammutamine: „Näiteks seina lõhkumine – see on midagi, millel näed pärast ka tulemust.“

Leipzigis elav eestlane tunnistab, et oma perekonnast eemalolek on keeruline, kuid samas võeti ta Donaustaufi klubisse nii sõbralikult vastu, et oma otsust ta kahetsema pole pidanud. „Rõõm oli näha, kuidas kõik tahtsid, et ma siin oleksin. Tundsin, et kuulun nende pere hulka, ja see oli soe ning hea tunne. Siiajäämine oli kõige õigem otsus,“ on Rääbis olukorraga rahul.

Ehitamise kõrvalt proovib Rääbis tööpäevadel ka veidike jooksmas või rattaga sõitmas käia, samuti leiab ta aega blogimiseks. Peale tema tegemiste leiab blogist ka retsepte. Rääbis selgitab, et on omal ajal kokakunsti õppinud ning talle meeldib uusi maitseid proovida ja katsetada. „Ehk tuleb kunagi isegi oma kokaraamat välja anda!“ naerab ta.

Unistab filmirollist

Kõige muu kõrval on Rääbis jõudnud tegeleda ka näitlemisega, kui ta astus 2014. aastal üles Kanal 2 seriaalides „Suletud uste taga“ ja „Saladused“. Vutimees meenutab, et sai pakkumise agentuuri kaudu, kuid pärast esmast rolli ja tekstiga tutvumist ei olnud ta sugugi kindel, et selle vastu võtab. „Roll oli iseenesest päris karm (Rääbis mängis noormeest, kes ahistas oma kasuõde – toim.),“ meenutab Rääbis. „Mõtlesin, mis mulje see minust jätab, sest võib juhtuda, et inimesed hakkavad mõtlema, et sa oledki selline inimene. Aga pärast kaalumist leidsin, et elus tuleb proovida uusi kogemusi, ja andsin rohelise tule.“

Rääbise sõnul läks debüütroll nii hästi, et saate režissöör kutsus ta mängima ka „Saladustesse“, kus tartlane kehastas Markuse-nimelist noormeest, kes loodab kiirelt rikastuda pokkeri abil. Ka sellest rollist räägib vutimees vaid hästi: „Töötasin kahe Eesti tippnäitlejaga (Külli Teetamme ja Veikko Tääriga – toim.), kõik inimesed olid fantastilised ja kogu kogemus suurepärane!“

Näitlemise kohta saadud tagasiside oli noormehe sõnul tavapärane: tänaval astusid inimesed ligi ja kiitsid, trennikaaslased veidi lõõpisid. „Kui pärast saadet esimesse trenni läksin, kutsuti mind Markuseks, aga läks paar nädalat mööda ja sain oma nime tagasi,“ meenutab tartlane.

Rääbis pole ka praegu matnud maha unistust telelinale naasta. Ta sõnab, et on sellest mõtteid mõlgutanud ja kõige rohkem tahaks ta end proovile panna mõnes filmis, kuid proovida võib hea meelega ka reklaamklippe või taas kord seriaale. Samas tahab ta hoida külma pead ja sõnab, et päris igat rolli ta vastu ei võtaks. „Kindlasti tuleb enne vaadata, kuidas see roll mulle klapiks ja kuidas sellega hakkama saaksin,“ selgitab Rääbis.

Suur unistus on Tartu noormehel aga ka jalgpallis: ta tahab ühel päeval selga tõmmata A-koondise särgi. Rääbis nendib, et hetkel Saksamaa tugevuselt viiendas liigas pallides võib olla keeruline kutset saada, kuid ta loodab sealt tuule tiibadesse saada ning kõrgemale ja kaugemale jõuda, et ühel hetkel oma pikaajaline unelm A-koondise eest ellu viia.

Lugu ilmus juunikuu Jalkas

Foto: Jana Pipar/Jalgpall.ee