JALKA | Kristina Bannikova – mängiva treeneri tõeline etalon

Ja mängiv treener Bannikova on selgelt tegude naine, sest Vaprus murdiski end nelja parema sekka medaleid jagama. See Vaprus, kes veel eelmisel hooajal naiste tugevuselt kolmandas liigas teise koha teenis. Kuid esimest aastat naisi treeniv põline pärnakas võttis nii liigahüppe kui kõik sellega kaasnevad katsumused vapralt vastu.

„Ma siin vaatasin natuke mängu“

Bannikova selgitab, et teda abistava Ruslan Mironoviga on ülesanded selgelt ära jagatud: mängupäeval on protokollis küll Mironovi nimi, kuid mängijate ettevalmistus, mänguplaani läbitöötamine ja muu säärane on Bannikova vastutusala. Treeningutel on Mironov samuti abiks ja tegeleb konkreetselt väravavahtidega. Siinkohal tunnistab Bannikova, et sellest on suur abi, sest poolkaitsja on väravavahtide koha pealt „suht võhik“.

Mis puutub aga igapäevastesse treeningutesse, siis toob Bannikova välja kahe rolli põrkumise: mängijana harjutuste kaasa tegemise ajal ei ole võimalik jälgida kõiki treenitavaid. Niisiis ei saa kõik mängijad võrdselt tähelepanu ja tagasisidet.

Rollid põrkuvad ka siis, kui treeningu lõpus mängimiseks läheb ja poolkaitsja end vastastiimi tegemisi jälgima unustab. Bannikova selgitab, et treenerina jääb ta vaatama ja analüüsima, kuidas mängijad konkreetses olukorras hakkama saavad. „See tiim, kus mina parasjagu olen, on siis vähemuses, sest ma lihtsalt seisan keset väljakut ja vaatan,“ naerab Bannikova, „ja siis ma kuulen küsimusi, et miks seal keskel nii palju vaba ruumi on.“

„Ma ei saa nõuda neilt mingisugust asja, kui ma ise seda väljakul ei tee“

Teisalt on paralleelselt kahes rollis olemine Bannikova hinnangul kasulik, sest mängijana treeninguid kaasa tehes oskab ta paremini hinnata, millise koormuse mängijad said. Ühtlasi on treeneri nägemine palliplatsil kasulik, sest üks asi on treenerina midagi nõuda, kuid teine on seda ka samal ajal ise mängijana näidata. „Tänu sellele, et nad näevad mind ka väljakul, aitab see mul olla ka tegelikult ju treener,“ leiab poolkaitsja mängiva treeneri ametis plusse.

Naerma puhkeb Bannikova küsimuse peale, kas talle on jäänud mulje, et keegi üritab harjutusi tehes vältida temaga ühte gruppi sattumist. „Ma ei ole seda tähele pannud. Võibolla, aga ma ei ole sellest aru saanud,“ ei ole Vapruse treener vastuses ülemäära kindel.

„Ma ei ole elu sees selline inimene, kes hakkab ninnunännutama“

Küsimusele, milline treener Bannikova ise on, vastab ta kõhklemata: „Väga nõudlik ja konkreetne treener.“ Selline on pärnakas juba oma loomuselt, niisiis on selline treeningustiil taotluslik.

Juba mängijana endalt alati hästi palju nõudnud poolkaitsja lisab, et kui keegi tema sooritust kiidab, siis leiab ta seepeale ise kolm asja, mis selle juures ikkagi valesti läksid. „Kuna ma iseendalt nõuan seda, siis ma nõuan seda ka oma mängijatelt,“ selgitab peatreener.

Kuivõrd Vapruse eelmine treener Maarja Virula sarnase treeningustiiliga ei olnud, siis on Bannikova oma nõudlikkuse doosi tasapisi suurendanud. „Ma arvan, et sellest võistkonnast oleks pooled läinud juba minema, kui ma oleks kohe alguses hakanud midagi nõudma!“ lisab ta ning täpsustab, et karmi käe tõttu ükski mängija tiimist lahkunud ei ole.

„Naiskonnale allahindlusi ma ei tee!“

Peale Pärnu JK Vapruse naiste treenib Bannikova ka sama klubi nooremaid liikmeid. Võrreldes noorte ja naiste treenimist oskab Bannikova erinevusi välja tuua küll. „Vapruses naiste treenimise puhul pead inimestega suhtlema, aga see on arvatavasti igal pool nii. Sa ei saa lihtsalt olla treener, vaid pead ka reaalselt mängijatega kogu aeg suhtlema,“ selgitab pärnakate loots. Ta lisab, et enamasti tulevad mängijad ise treeneri juurde, mitte vastupidi.

Bannikova toob sisse ka tõsiasja, et kui noortel on trennis käies enamasti kindel siht ja tahe kuhugi jõuda, siis naised treenivad oma lõbu pärast või lihtsalt harjumusest. Niisiis tunneb ta, et tal on noori treenides rohkem võimu ja ta saab neilt rohkem nõuda. Siiski lisab Vapruse peatreener pisut lõbusalt, et hoolimata treeningurühmade erinevustest allahindlusi ei tehta. „Võibolla kuskil peaks?“ jääb see idee lahtiseks.

„Kas ma tegelikult olen võimeline seda tegema või mitte?“

Kuna varasem naiste treenimise kogemus UEFA B kvalifikatsiooniga Bannikoval puudus, siis oli Vapruse tüürile asumine tegelikult väga suur samm. Niisiis ei sea naiskonna treener endale veel mingisuguseid eesmärke, vaid nõudlik loomus koputab siinkohal taas kord õlale. „Mul on veel väga palju õppida selles ametis ja mul on selles vallas palju puudujääke,“ selgitab ta.

Sõnade taga on ka teod: end treenerina täiendada sooviv Bannikova on ennast kirja pannud algavale UEFA A koolitusele. Peale seda oskab ta ehk öelda, kas just naiste treenimine on see, mille juurde ta jääda tahab. „Varem ei soovi ma mingeid eesmärke seada,“ jääb Vapruse peatreener endale kindlaks.

 „See on koht, kus saan tulla trenni ja olla ainult mängija“

Küsimise peale asetab Bannikova Vapruse tüürimisest ettepoole samas klubis ise mängimise. Ehk on see, et Bannikova on sel aastal kuulunud A-koondise peatreeneri valikusse, samuti põhjus, miks pole peatreeneri ameti kõrval tipptasemel mängimine poolkaitsjale vähemalt pealtnäha keeruline.

70kordne internatsionaal kinnitab, et läheb koondisetreeningutele väga hea meelega, sest seal saab ta keskenduda vaid enda kui mängija sooritusele. Siiski on klubi ja rahvuskoondise treeningud täiesti erinevast mastist ning seetõttu on üleminek ühelt teisele temale eriti keeruline.

See ei ole Bannikovat aga kuidagi ära hirmutanud, mängimist nautival treeneril on klubi juhtkonnaga kokkulepe, et koondisekutse puhul näidatakse igal juhul rohelist tuld. „Mine, me leiame sulle asenduse!“ tsiteerib ta protsessi lihtsust.

Niisiis on Bannikova leidnud viisi, kuidas mängimine ei sega treenimist ega treenimine mängimist. Ajakirja trükkimineku seisuga on Pärnu JK Vapruse poolkaitsja löönud kollasärkide eest kuus väravat, mis asetab ta klubisiseses konkurentsis teisele kohale. Ka klubi peatreenerina on ta juba teinud vägeva hooaja, kui punkte on suudetud hammustada eespool paiknevalt Saku Sportingult ja Tallinna Kalevilt. Kõva töö on kandnud igati vilja, sest Bannikova on tänavu teeninud nii meistriliiga kuu parima mängija kui ka treeneri tiitli.

***

Otse nurgalöögist tegi Bannikova skoori suvises Eesti–Läti sõprusmängus ja tõi sellega eestlannadele 1 : 0 võidu.
2013. aastal tegi Bannikova Luksemburgi vastu koondisedebüüdi. Praeguseks on koondisemänge kogunenud üle 70.
33 aastat on Pärnu Vapruse naiskonnas tänavu noorima ja vanima mängija vanusevahe!

***

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Laura Jaansen
Foto: Jana Pipar