JALKA | Millisel Eesti jalgpallivõistkonnal on parim logo?

Kui esimeses voorus tuli žürii liikmetel valida valikgruppidest välja oma lemmikud ning teises voorus otsustada üks ühe vastu duellides, milline logo võiks edasi pääseda, siis finaalis ei hakanud me asja liialt keeruliseks ajama: kõik žürii liikmed pidid neli finalisti seadma paremusjärjestusse ning tulemusi kokku liites selguski võitja. Kui varem ei olnud selleks vajadust, siis seekord jagasid liikmed ka sõnalisi kommentaare ja selgitasid, miks neile üks või teine logo rohkem või vähem meeldib.

Hääletusrebimine oli tõsiselt tihe ning võitja otsustasid üheksaliikmelise žürii viimasena laekunud hääled – etteruttavalt võib öelda, et esimesed kolm logo mahtusid vaid kahe(!) punkti sisse ning võitja väljaselgitamiseks pidime seekord kasutusele võtma ka viigilahutaja. Kui logode võistluse esimeses voorus – valikturniiril – arvestasime võrdsete punktide korral esimese viigilahutajana seda, millise embleemi kõige enam hääletajaid oma sedelile märkis, et anda väike eelis neile logodele, mis rohkematele inimestele peale läksid, siis superfinaali eel otsustasime minna teist teed ja eelistada võrdsete punktide korral siiski esimese asjana esikohtade arvu. Lõpuks läkski seda reeglit vaja!

Iga klubi logo juures toome välja žürii liikmete kommentaarid. Žürii liikme nime taga on sulgudes koht (1.–4.), millele liige vapi neliku seas asetas.

Seekord uurisime iga logo puhul ka pisut selle sünni- ja taustalugu, et Eesti parimatest jalgpalliembleemidest veelgi rohkem teada. 

***

Žürii liikmed

Szymon Góralski – poolakast vutihuviline, kes hoiab aktiivselt silma peal Balti riikide, sealhulgas ka Eesti jalgpallielul
Christofer Walker – inglise jalgpallikommentaator, kes kommenteerib oma veebiraadios aeg-ajalt ka Eesti liigade kohtumisi (loe temast täpsemalt Jalka 2020. aasta septembrikuu numbrist)
Indrek Schwede – Jalka esimene peatoimetaja, jalgpalliajakirjanik ja -ajaloolane
Aet Süvari – ERRi spordireporter
Rasmus Voolaid – Soccernet.ee ajakirjanik
Hendrik Osula – spordifotograaf
Jana Pipar – jalgpallifotograaf
Ronald Uus – graafiline disainer
Vello Lutter – graafiline disainer

***

Pärnu Vaprus

1. koht – 25 punkti (4 esikohta)

Pärnu JK Vapruse taasasutamise hetkel aastal 2001 võtsid klubi juhid logo kujunduseks edasiarenduse Spordiselts Vapruse kunagisest vapist (pildil). Esialgset arendust on sellest ajast peale pisut kohendatud (näiteks on tähed FC asendatud JK-ga).

Praegune logo küll sarnaneb Spordiselts Vapruse sajandivanuse vapiga, kuid suhteliselt vähe – peamised ülevõetud elemendid on logo ülemises otsas asuv sinikollane päike ja kilbi kuju. Samas saab siiski hästi aimata, et praeguse logo juured asuvad just seal.

„Logol olev must karu esindab Pärnu maakonda. Logo ülemises osas köidavad tähelepanu erksad ja rõõmsavärvilised kollane ja sinine, mis tuletavad kõigile meelde, et tegu on Eesti suvepealinnaga: sinine ehk taevas ja meri, kollane on päike. Logo külgedel olev info ehk klubi nimi iseloomustab meie klubi iseloomu – vaprust seista nii enda kui nõrgemate eest, samuti kajastub seal loomisaasta,“ selgitab klubi tegevjuht Karl Palatu.

Esikoha teenis Vapruse embleem meie hääletusel ülinapilt – samas asetasid peaaegu pooled hääletajatest just Pärnu klubi logo esikohale.

Góralski (1.): Ägedad värvid! Karu sobib vapile suurepäraselt.

Walker (1.): Hele taust lubab metsikul karul hästi välja paista. Julge ilmega karu ilmestab hästi ka klubi nime tähendust – see karu on kindlasti vapper! Naudin seda, kuidas tumedat värvi karu ilusal taustal esile tõuseb.

Schwede (2.): Meeldib, et karu on maakonna vapilt, mis väljendab kohaidentiteeti – ning JK on alati parem kui FC! Nõrgaks küljeks on minu meelest see, et logol pole visuaalset seost jalgpalliga – ainult tähekombinatsioonist JK jääb väheks.

Süvari (4.): Sellel on tore disain, see karu kuju on vahva, natuke arhailine. Miinuseks ehk värvigamma, kollane ja sinine kuidagi „kärgatavad“ vastu. Kahevärvilisena oleks see logo lahedamgi.

Voolaid (1.): Mulle meeldib, kuidas siin jooksevad värvid omavahel kenasti kokku ja logo ülaosas on päike, millega rõhutatakse suvepealinnale omast päikeselisust.

Osula (1.): Meeldib teksti asetus servades, mis tekitab logol hea tasakaalu, ja ka see, et ajalugu on aastaarvuna välja toodud. Suvepealinnale omaselt on suve ja päikese mäng logo ülaservas ka tore. Miinusena on see minu jaoks pisut vanamoodne.

Pipar (4.): Meeldib värvilahendus ning see, et ka logol on kasutatud klubi läbivat motiivi – karu. Muus osas lihtne ja selge logo ilma liigsete elementideta, sobib jalgpallisärgile. Ei meeldi väga see päike, aga ilma selleta poleks põhjust sinist värvi sisse tuua.

Uus (2.): Meeldejääv ja tugev värvikombinatsioon, hea kontrastide kasutus. Positiivne on lisaks see, et suvepealinnana on loodud mingi seos päikesega, sest see on Eestis hea ja selge omapära. Miinusena saab välja tuua, et tekstipaigutus ei joondu ei omavahel ega ka olemasolevasse ruumi. Loomasümbolil on jäänud arusaamatu kollane riba looma alumise vasaku osa ja vapi musta vahele, justkui kogemata. Kui lisada sellele tekstis olevad ebaühtlased tähevahed, siis jääb mulje, nagu tegu oleks veel kavandiga, mitte lõpetatud logoga. Minu silmis saaks siit väikeste muudatuste abil tugeva logo.

Lutter (4.): Keskne tegelane on (lollitav) karu, mis on kopeeritud kohandatud kujul Pärnu maakonna vapilt. Võib kohe öelda, et karu kopeerimine sel kujul on selle logo kõige nõrgem osa, kuivõrd disainerina on raske võrdselt hinnata logos kellegi teise töö kasutamist näiteks JK Loo logo originaalsusega. Üldse on läbiv motiiv, et paljud klubid, mis seovad ennast konkreetse valla või maakonnaga, kasutavad oma logos kas osaliselt või täielikult vapi elemente. Tahaks näha, et see muutuks ja aastaks 2025 poleks jalgpallilogodel enam ühtegi maakonnavapi elementi kopeeritud kujul näha. Siit üleskutse korraldada Pärnu Vaprusele uue karu illustreerimise võistlus! Muidu on logo värvigamma ja robustne väljanägemine sümpaatsed.

FC Hiiumaa

2. koht – 25 punkti (2 esikohta)

Finaali jõudnud logodest kõige uuem, FC Hiiumaa 2017. aastal loodud logo tuli meie hääletusel sedapuhku teisele kohale, jäädes vaid vähesema esikohtade arvu tõttu Pärnu Vaprusele alla. Kui Vapruse vapi juured on väga sügaval ajaloos, siis FC Hiiumaa puhul on asi tunduvalt lihtsam: klubi tegevjuht Georg Linkov on ise logo autor!

Logo sündis koos FC Hiiumaa nimega – varem mängis sama võistkond Kärdla Linnameeskonna nime all. Kuna alates 2012. aastast tegeleti jalgpalliga üle kogu Hiiumaa, muudeti ühel hetkel ka esindustiimi nimi sellele vastavaks.

Multitalendist Linkov, kes on olnud ametis ka Kärdla linnapeana, on logosid aastaid kujundanud ning tema looming kaunistab ka mitut muud spordiühendust. „Mina tegin ka Kärdla Linnameeskonna ja MTÜ Hiiumaa Jalgpalli logo ja lipu. Värskelt olen teinud logo Hiiumaa rattaspordiklubile, nüüd hakkan tegema ka Hiiumaa rannatennise klubile. Kokku olen teinud üle 20 logo, mis on aktiivses kasutuses.“

Linkovi sõnul peegelduvad FC Hiiumaa logos klubi väärtused. „Kui meie eesmärk oli, et kogu Hiiumaa mängiks jalgpalli, siis võtsimegi logole Hiiumaa rannajoone, mille ühendasime jalgpalliväljaku joontega. Värviks on mereroheline, kusjuures olen täheldanud, et seda värvi on viimasel ajal julgetud üha rohkem kasutada. Mängisime näiteks hiljuti Raplamaa JKga, kelle vorm oli just seda värvi.“

Góralski (2.): Minu üks suuri lemmikuid. Jalgpalliväljaku ja Hiiumaa saare kontuur on väga efektselt ühendatud.

Walker (2.): See on küll muidu suhteliselt tavaline logo, ent eriliseks muudab selle Hiiumaa saare kontuur – see mulle meeldib.

Schwede (1.): Supervisuaal! Terve saare meisterlik sidumine jalgpalliga, enesemääratluse julge katse. Eriti Hiiumaa puhul on FC aga kohatu – sellele konkreetsele eestilikule ja eestikeelsele paigale sobimatu.

Süvari (2.): Toredasti on ühendatud Hiiumaa, selle asukoht Eestis ja jalgpalliväljak. Väga vahva ja isikupärane logo, mulle meeldib ka, kuidas Hiiumaa logo piiridest „välja ronib“. Võibolla on värvigamma ehk liiga tagasihoidlik, jätab justkui pleekinud mulje, aga muidu siiski ilus logo.

Voolaid (2.): Selle logo võlu peitub Hiiumaa kontuuris. Ma ei tea täpselt, miks, aga millegi pärast läheb see mulle jõhkralt peale. Rikub selle proportsionaalsuse ära.

Osula (3.): Loominguline lähenemine Hiiumaa kuju ja platsi kokku sulatades on väga hea leid ja paneb kohe eristuma. Samas ei imponeeri mulle värvidena pruun ja helesinine. Kui Hiiumaa kuju välja arvata, on tegu väga igava logoga. Oleks oodanud ka muude detailide puhul rohkem loovust.

Pipar (1.): Väga meeldib värvilahendus ning Hiiumaa kujutis vasakul üleval. Selgelt on tegemist jalgpalliklubi logoga ja pole kasutatud liiga palju elemente/värve.

Uus (4.): See logo on justkui jalgpallilogode klišeede superkombo: ringi paigutatud mitmekordse joonega logo sees on lisaks jalgpalliväljakule veel ka jalgpall. Peale selle on leitud koht aastaarvule ning minu meelest kahjuks ei tööta logole antud ainus eripära ehk Hiiumaa kuju selles vormis. Liiga palju detaile on tahetud mahutada ühele pinnale. Tehnilisest seisukohast on väga palju liiga peeneid detaile, mis teevad keeruliseks mõningad trükimeetodid või tikkimise. Arusaamatu on aastaarvu sirgele joonele paigutus, mis ei jätka kenasti ringi motiivi ja lõikab selle kehvasti ära, jättes enda kohale ja alla servadest erineva kauguse.

Minu suurim üllatus on mõningate tugevate kandidaatide kõrval selle logo finaali jõudmine. Kõige ausam isiklik hinnang oleks alustada uuesti – Hiiumaa kontuuri kasutus on igati huvitav idee, kuid see logo hõlmab lihtsalt liiga palju sümboleid ja detaile.

Lutter (3.): Logo on päris levinud ümara kujutise sees, mida lõhub mõnusalt Hiiumaa kaart. Võib järeldada, et logo on ühtlasi ood oma saarele ja jalgpallile ning kuidas see sport on oluline osa saarerahva elus. Huvitaval kombel on see viimase nelja hulgas ainus logo, millel ei ole konkreetset karakterit kujutatud, aga sellest hoolimata suutis see žürii liikmeid kõnetada. See näitab, et iga logo peale ei ole vaja koera, delfiini või naabrimehe kujutist panna!

Ei ole lihtne mahutada saart ja jalgpalliväljakut edukalt ühe logo sisse, aga siin on autor sellega hakkama saanud. Logo suurim miinus on see, et seal toimub korraga väga palju ning jalgpalliväljak seal keskel on võrreldes muu infoga ebaproportsionaalselt suur ja tekitab minu jaoks LHV pangakaardi vaibi.

PS. „2017“ nihutaks allapoole.

FC Flora

3. koht – 24 punkti (2 esikohta)

FC Flora logo pärineb esialgu umbes 1993. aastast, kui klubile lõi kõige esimese embleemi omal algatusel tiimi fänn Andrus Pettai, kelle sõnul mängis võistkond enne seda tema meelest üldse ilma logota. Pettai loodud kujundus püsis kasutusel veel 2015. aastalgi, enne kui klubi 2016. aasta alguses oma visuaalset identiteeti uuendas ja sellega koos logogi uuenduskuuri läbis.

„Kindlasti ei ole see Ameerika Vabadussambaga seotud – paljud on nii arvanud, aga tegelikult ei olnud see üldse nii! Logol on ikka Vana-Kreeka kevade- ja ilujumalanna Flora,“ teeb Pettai logost rääkides kohe lõbusalt selgeks. Muide: Pettail endal ei ole mingisugustki disainitausta, Flora logo on ainus, mille ta kunagi üldse teinud on.

Muide: ilmselt tuleb osaliselt just Pettaid süüdistada, et Flora fännid saavad rääkida rohevalgest, mitte rohekollasest võimust. „Seal olid ilmselt mingisugused mõjutused Itaaliast – seal on tihtipeale pool logo triipudega. Kusjuures alguses olid klubi värvid kollane ja roheline, aga mulle meeldis rohelise ja valge kombinatsioon rohkem!“

2016. aasta alguses võttis klubi kasutusele praeguse logo, mille töötas välja disainibüroo AKU (peamine disainer oli Kaarel Kala). „Veidi lihtsustati naisfiguuri detaile, et logo toimiks ka väiksematel suurustel, ning ühtlustati joonepaksus. Tekstistiilid viidi vastavusse klubi uue korporatiivkirjatüübiga,“ selgitab AKU üks juhte Alari Orav.

Fännide seas tekitas palju arutelu tõsiasi, et logol olev jumalanna Flora langetas uuenduse tagajärjel käe ja muutus olemuselt leebemaks. „FC Flora on praegu sisemiselt sedavõrd tugev, et jumalanna langetab leebuse märgiks käe ja kannab seal lillekimbu või tõrviku asemel õlipuuoksakest,“ selgitas toonane klubi president Aivar Pohlak logovahetuse paiku.

Góralski (3.): Väga ilus embleem, väga põnevalt loodud. Loodetavasti saab see Euroopas rohkematele jalgpallisõpradele tuntuks!

Walker (3.): Uurisin pisut selle logo tausta ning paistab, et logo peal on tõepoolest jumalanna Flora, mis muudab sellise kujunduse mõistetavaks. Aastaarv lisab logole törtsu ajalugu ja väärtustab klubi päritolu. Mulle meeldib selle logo lihtsus.

Schwede (3.): Mulle meeldivad selle logo värvid ja traditsiooniline lahendus. Ei meeldi aga vähene maskuliinsus, mida nuditi veelgi logo ümber disainides, kui lilleõiega kõrgele tõstetud käsi langetati. Sealjuures muudeti logo fännidega aru pidamata. Sümbolitega ei mängita! FC on andestatav, kuna tean, et klubi asutamise ajal oli olemas ka JK ehk jooksuklubi Flora. Visuaalset seost jalgpalliga on vähe.

Süvari (1.): Lihtsalt klassika. Selge, puhas, väljapeetud. Jumalanna kujutis on väga ilus, eriti see taim tema käes. Minimalistlikult on edasi antud palju infot ka klubi kohta: meistritiitleid üle kümne, asutamisaasta, särgivärvid… Väga stiilne logo. Etteheiteid ei ole.

Voolaid (3.): Flora logo on minu jaoks selle võistluse suurim üllatus – selline lihtne ja ammu teada-tuntud logo töötab suurelt vaadatuna nii hästi! Lihtne, aga tõesti toimiv lahendus.

Osula (2.): Klassika! Jumalanna leid logole on hea näide loomingulise lähenemise kohta. Aastaarv on ka hästi logole sobituma pandud. Värske, klassika, väga millegi üle viriseda ei olegi.

Pipar (3.): Kujunduslikult on logo väga kena. Tooksin miinusena välja mind veidi häiriva tühiku puudumise FCFLORA nimest, aga selle põhjused on vast mõistetavad (FCF).

Uus (1.): Viide Vana-Rooma mütoloogia jumalannale Florale on selge ja kenasti vormistatud. Flora paigutus poolele vapile on omapärane ning üldiselt on logo puhtalt välja vormitud. Valitud font on tugev ja selge. Miinusena tundub aastaarv vapil ebavajalik lisand või isegi miski, mida logo algne disainer ei olnud sinna loonud. FC FLORA väljakirjutusel on pisut ebaühtlased tähevahed, eelkõige jääb silma F CFL ORA, kuigi tegelikult peaks selgelt tulema välja FC FLORA. Tähtede paigutus logo kohal mõjub küll visuaalselt kenasti, kuid tundub Meistrite liiga tavana tuntud tähenduses väga pretensioonikas, eriti kui selle sisuline seos on kümne koduse tiitli saamine (miks siis kaks tähte?). Täpsemalt lugedes tähistab iga tähe tipp üht tiitlit – tundub keeruline asi, millega jätkata.

Minu arvamusel annaks logo parandada väga väikeste tähevahede muudatustega ning aastaarvu 1990 kaotamise või kirjatüübi/paigutuse muutmisega.

Lutter (2.): Viimase nelja hulgas kindlasti kõige professionaalsemalt lahendatud ja tasakaalustatud logo. Ainult mõnede väikeste detailide puhul võiks kaaluda muutmist, aga üldilmet ja tunnetust see ei muudaks. Oranžid tähed kilbi kohal on välja teenitud ja annavad kontrasti muidu rohevalgele logole. Kreeka jumalanna Flora kujutis on kõikide karude, tiigrite ja kotkaste seas huvitav valik. See ei olegi oluline, kuivõrd otsitud on klubi ja selle sümboliks kujunenud jumalanna tegelik side, kuid maskoti staatuses tädi lisab tubli annuse intrigeerivust. Flora logo üldine mulje on helge ja professionaalne.

JK Loo

4. koht – 16 punkti (1 esikoht)

Nagu logo ka ise ütleb, jagab JK Loo oma logo sama klubisüsteemi sees oleva noorteklubi FC Tiigritega: esindusmeeskond on alati kandnud nime JK Loo, noortetiimid on aga kandnud nime FC Tiigrid.

„Klubi loomise hetkel oli mulle hästi sümpaatne Hollandi võistkond. Kuna nemad mängivad ka oranžis, siis klappis see tiigritega kuidagi väga hästi ja nii läkski,“ räägib klubi asutaja ja juhatuse liige Sven Elenurm.

FC Tiigrite logo autor on agentuuris JAA Disain töötav Tanel Trööp, kes tegi seda kümmekond aastat tagasi lapsevanemana omal algatusel ja tasu küsimata. Hiljem aitas Trööp välja töötada ka muu sümboolika ja klubi vormid. „Kui minu poiss läks sinna mängima, siis oli klubi veel suhteliselt väike ja mäletan, et ka treeningugrupid olid väga väikesed. Nägin, et neil puudus igasugune sümboolika, ja mõtlesin, et poistel võiks ju olla veel ägedam tunne trenni minna – kõik hakkab ju logost pihta! Võtsin asja enda peale, tegin mõned variandid ja lõpuks sündiski see logo, mis ka praegu kasutuses on,“ meenutab Trööp.

„Kui lapsed rinnal embleemi kannavad, siis võiks see ju olla midagi sellist, mis neile endale ka meeldib. Eks ta on teiste logodega võrreldes ilmselt natuke teistsugune, aga mõte oligi just poiste jaoks äge logo teha. Üritasin kokku panna kolm elementi: tiigri, jalgpalli ja embleemi. Lõpuks kukkuski see välja nii, nagu ta kukkus. Minu meelest hakkas klubi kusjuures pärast seda kasvama ja grupid suuremaks minema. Logo ei ole üldse vähetähtis!“ rõhutab Trööp.

FC Tiigritest on välja kasvanud nii mõnigi kõva jalgpallur eesotsas Karl Jakob Heina, Michael Lilanderi ja Martin Kasega.

Góralski (4.): Tiigri selline kasutus on minu meelest väga põnev idee.

Walker (4.): Sellisel viisil kujundatud tiigrimask eristub teistest logodest, kuid see ei tõmba mind siiski lõplikult. Mulle meeldivad aga need puurivad silmad – need tungivad su sisse!

Schwede (4.): Vanamoeline ja klassikaline visuaal, mis on positiivne. Seost jalgpalliga on aga vähevõitu. Mis on tiigritel pistmist Eestiga? Eestile mitteomaste kiskjate ekspluateerimine on pisut kulunud klišee. Rohkem omamaisust, meile omast, originaalsust, vaimukust! Lisaks: FC on kehvem kui JK.

Süvari (3.): Originaalne ja tore logo, kunstipärane. Tiigri kujutis on ilus ja hästi tehtud, mitte odav plärakas. Samas on see lindikujuline nimi esiplaanil võibolla natuke liiga suur ja ülekujundatud, see võiks ehk väiksem või lihtsam olla.

Voolaid (4.): See logo elab. Värvid ei mängi minu arust küll nii hästi omavahel välja, aga see tiiger (eriti pilk!) on väga kihvt ja paneb logo tõesti elama.

Osula (4.): Ei fänna väga seda logo. Oranž ja must on tore värvikombinatsioon, mis on selle logo pluss. Tiiger keset logo on oma olemuselt ja värvide-joontega mängimise poolest hästi õnnestunud, aga see sallilaadne kiri esiplaanil ei sobitu minu meelest sellise moodsa logo juurde. Aastaarvu asetus ei ole ka õnnestunud: tiiger nagu sööks seda...

Pipar (2.): Meeldib tiiger: joonistus on väga oskuslik, kuigi kaugelt vaadates võibolla veidi kirju. Lisaks meeldib, et FC Tiigrite kirjaga vimpel läheb logo „piiridest“ üle ja tekib väike 3D efekt.

Uus (3.): Selgelt meeldejääv logo oma tribal-stiilis tiigriga. Loodud on selge seos nime ja logo vahel. Kuigi tiigri peal on kasutatud huvitavat ja omapärast motiivi, on see ümbritsetud kõige tavalisema football-logo-generator’i vapi ja lindiga, mis kaotab logo parima omaduse, erisuse ära. Minu esimene reaktsioon selle logo puhul on vähendada ümbritsevat ja tuua rohkem esile logo suurimat isikupära. Huvitav oleks näha minimalistlikumat lahendust sama motiiviga.

Lutter (1.): Logos on mõnus ja ootamatu sünergia tiigri kujutise ja tribal-esteetika vahel. Väga huvitav loominguline tähelepanek ühendada tiigri vöödid tribal-esteetikaga. Kiskja kasutamisest klubi logo maskotina õhkub energiat ja agressiivsust. Oleks huvitav näha, kas see on ka palliplatsil sama vägevalt esindatud. Klubi värvid (must, oranž ja valge) dikteerib tiigritemaatika kasutamine, mis on praegusel juhul toimiv lähenemine. Loomingulises mõttes kõige huvitavam logo viimase nelja hulgast.

Lugu ilmus juulikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Liisi Troska