JALKA | Peeter Klein: tuleb end ise platsile mängida

Mida sa mäletad pärast Liliu löödud võiduväravat FK Shkendija staadionil?
See oli vägev tunne, täielik eufooria. Teadsin, et lõpuni pole palju aega jäänud, ja tundsin, et olime võitnud või vähemalt kindlasti võitmas. Vastased said veel palli keskelt mängu panna ja pidime olema ettevaatlikud ja keskendunud. See päris viimane minut tundus kordades pikem, kui ta tegelikult oli. 

Tegite väljaku nurgas külakuhja. Kas seal saab palju vopsusid?
Mulle ei meeldi seal kõige all olla ja sinna päris keskele ma ei tormanudki. Toreda kaaslasena ei hakanud kogu keha raskusega teistele peale hüppama.

Värav tuli sinu söödust. Kas see oli su karjääri tähtsaim sööt?
Kindlasti. Selles olukorras polnud tegelikult midagi muud teha, kui pikendada pall justnimelt välisküljega. Midagi õpitut või varem planeeritut seal polnud, sest reeglina toimuvad sellised pikendused ikkagi peaga.

Meistrite liiga kordusmatšis Shkendija vastu said võõrsil 90 minutit mänguaega. Treener jäi järelikult rahule?
Ma eeldan küll.

Aga ise?
Isiklikus plaanis oleks tahtnud selle 80. minuti võimaluse ära kasutada. Kiirustasin löögiga. Samuti kaotasin paaris olukorras liiga lihtsalt palli. Juurde saan panna paljudes asjades.

Sinu karjäär Kaljus algas lubavalt, aga mänguaega napib endiselt. 2014. aastal tegid Premium liiga debüüdi, esimesed 90 minutit said 2017. aastal. Hetkeseisuga on sul Premium liigas kirjas vaid kolm täismängu. Kas euromäng võib seda muuta?
Olen kogu aja uskunud endasse ja arvanud, et väärin rohkem mänguaega, kui seda on mulle antud. Samas olen ka realistlik ning tean, et mänguaeg tuleb korralikult välja teenida. Mul läks jalgpalli mõistes kaduma peaaegu terve 2018. aasta, kui ma teenisin aega kaitseväes ning sain vigastada. Kuid peale nende raskuste ületamist on kõik läinud ülesmäge. Ma usun, et nii treenerid kui klubi teavad minu väärtust ning üks kannasööt euromängus ei muuda oluliselt midagi.

Paljud noored ei jaksa oma tundi tugevas satsis ära oodata ja vahetavad klubi. Kas sind on ka mujale kutsutud?
Ma arvan, et iga mees peab ennast ise platsile mängima ja võimalusi ei peaks saama liiga kergelt. Eriti Eesti meistervõistkonnas. Samas tuleb enesekindlus just mängimise kaudu ning mänguaja puudumise korral on enesekindlust võibolla raske leida. Ka mina olen soovinud laenule minemist, et olla põhimees ja mängida igas mängus 90 minutit, kuid klubi juhtkond ja treenerid on alati olnud kindlal veendumusel, et minu koht on Kaljus, kuna meie treeningukvaliteet on parem kui Premium liiga tagumiste võistkondade trennides. Selle kaudu tuleb ka areng. Mine tea.

Mida õpib noor vanadelt meistritelt treeningul?
Kindlasti seda, et miski ei tule niisama. Tuleb teha tööd, ennast tõestada ja võidelda. Vanemad mängijad võtavad väljakul vastu õigeid otsuseid ning kasutavad oskuslikult ära oma tugevusi.

Kui palju sind kasv aitab (Klein on 192 sentimeetrit pikk – toim.)?
Minu kasv ja füüsiline võimekus on minu tugevus. Kuid jalgpallis on kasvust ja tugevusest palju tähtsam oskus. Sellega pean mina tööd tegema.

Keskkaitsjana oled kunagi mänginud. Kas tead, kuidas ta mõtleb?
Olen küll kunagi. Eks ma midagi ikka mäletan, aga rohkem olen ründajana kasu saanud teiste edurivimeeste analüüsimisest: milliseid trikke nad teevad, et end kastis vabaks mängida. Saan võrrelda, kuidas olen ise analoogsetes olukordades tegutsenud. 

Mille poolest erineb uue peatreeneri Roman Kožuhhovski käekiri Sergei Frantsevi omast?
Frantsev on resoluutne mees. Ta jäi alati kindlaks oma printsiipidele ja arvamusele, mis tõi ka edu. Uus peatreener on aga avatud diskussiooniks. Ta suhtleb mängijatega ja selle kaudu jõutakse mõistmiseni, mis on parim variant. Samas on ka uus peatreener täpselt sama nõudlik.

Suhtlus tundub olevat noorele põlvkonnale oluline, aga tippjalgpallis näeme, et osa peatreenereid võtab „suhtlejate“ asemel pingilt uue mehe.
Igatahes meil on suhtlus oluline ning peatreener oskab meeskonda motiveerida ja tekitada ühtekuuluvustunnet. Iga sõbra eest tuleb võidelda – Kožuhhovskile on oluline, et meeskond oleks ühtne rusikas.

Sa oled vist palju tänu võlgu Zaur Tšilingarašvilile.
Ma olen palju võlgu nii Erki Keskülale kui ka Zaurile. Nemad aitasid kujundada minust mängija. Tänu nendele olen ma praegu siin.

Kas sul agent on, välisklubisse ikka sihid? Või on portfell veel õhuke?
Ma usun, et mul on vaja saada palju paremaks jalgpalluriks, enne kui välismaale lähen. Mul on veel poolteist aastat lepingut Kaljuga. Niikaua keskendun ainult Kaljule. Kusagil esiliigas mängida pole minu ambitsioon. Pean kõigepealt siin hästi hakkama saama ja siis tegema järgmise sammu. Kuid suurem eesmärk on loomulikult ühel päeval välismaal mängida.

Mis lootustega läheb Kalju vastu mängudele Glasgow’ Celticuga? Kas treeneritega olete juba rääkinud?
Treeneritega pole analüüsinud, aga kujutan ette, mis tunne seal Glasgow’s on.

Kas sellist tagasisõitu nagu Põhja-Makedooniast on raske loota?
Põhja-Makedooniasse minnes käis küll peast läbi mõte, mis tujuga see pikk tagasitee võib olla, aga see oli tore ja heas meeleolus. Platsilt pärinevad eufooriajäägid püsisid reisi lõpuni. Õnneks on reis Glasgow’sse oluliselt lühem kui Põhja-Makedooniasse. Me anname igal juhul endast parima ja läheme Celticu vastu võitlema ja mängima niimoodi, et saame pea püsti tagasi tulla. Kaotada pole meil ju midagi.

Kas FK Shkendija alistamine andis palju indu?
See oli hea motivatsioonilaks, hea on edasi treenida. Motivatsiooni pole raske leida.

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede
Foto: Liisi Troska/Jalgpall.ee