JALKA | Tarmo Neemelo: Paide ootab minult väravaid

Alustad uut aastat Paide Linnameeskonnas, oma sünnilinnas. Tagasi juurte juurde Järvamaale?
Jah, sealt ma ju alustasin. Kui nad poleks huvi tundnud, oleksin Kaljusse edasi jäänud.

Kas Kaljus ei sobinud sulle vähene mänguaeg?
Asi polnud mänguajas. Ega ma tea, kaua veel mängin, ja mõtlesin, et võiks Paide eest ka mängida. Aga rohkema mänguaja vastu poleks mul Kaljus ka midagi olnud.

Kui ettepaneku oleks teinud mõni teine tabeli keskmik või tagumise poole klubi, siis jäänuks sa Kaljusse?
Jah, Paide oli minu jaoks ainuke muu variant – ka tabeli ülemist otsa arvesse võttes.

Kuidas sulle sobis Kaljus sellise vahetusmängija roll, kes tuli ja lõigi oma värava ära?
Viimastel aastatel on nii kujunenud. Lootsin ikka, et saan rohkem põhikoosseisus alustada, aga olin selle rolliga ka rahul. Kui õnnestus ära lüüa ja võistkonda aidata, siis tuli rahul olla.

Flora süsteemis sa eelmise sajandi lõpul ja käesoleva alguses läbilööki ei teinudki. Kas putsasid nurka ei tahtnud visata?
Ma mõtlesin ikka selle peale. Eriti siis, kui olin Kuressaares pikalt mänginud. Kogu aeg sõida kodumängule Kuressaarde ... Sain mingit palka küll, aga see polnud motiveeriv. Õnneks tuli mängu TVMK. See päästis. Võibolla ma poleks ka ilma TVMKta kohe putsasid nurka visanud.

Flora lasi sul minna 10 000 krooni (650 euro) eest. Mida TVMK sinus nägi?
Esialgu otsisid nad keskkaitsjat. Seal oli veel minuealisi mängijaid proovimas: Tiit Tikenberg, Rene Teino, vist ka Marko Pärnpuu. Käisime trennis, seal olid kehalised katsed ja Cooperi test. Võitsin need ära ja ju peatreener Sergei Ratnikov nägi, et sobin keskkaitsesse mängima.

Aga ka neile olid ikkagi kaitsja?
Pärast ta ütles, et tahtis mind ikkagi ründajana kasutada. Tema plaan oli, et harjutaksin keskkaitses ründajate vastu mängimist – näeksin, kuidas nad tegutsevad, ja siis oskaksin ründajana ise paremini mängida.

No aga sul oli ju keskkaitsja kogemus olemas! Ja ründaja oma ka!
Kaitsja kogemus oli ainult Kuressaarest ja väga lühiajaline. Olin ikkagi ründaja, noorteklassist alates.

Kas Ratnikov uskus sinusse kui tasemel ründajasse?
Jah, see oli ikkagi Ratnikovi töö.

Kas õppisid siis kaitsjana paremini ründajaid tundma?
Ikka, aga mulle see positsioon ei meeldinud. Kaitseliin peab joont hoidma, et suluseisureeglit ära kasutada, aga mulle see ei istunud. Samuti üritasin triblada, mitte palli klaariks lüüa. Võtsin taga liialt riske.

Kas Kuressaares kaotati usk sinu ründajavõimetesse?
Seal olid pigem koosseisuprobleemid. Eks mind pandi keskkaitsesse gabariitide järgi. Valikut suurt polnud. Mul on meeles Floralt saadud 0 : 17 saun – igalt poolt lendas palle sisse!

Kust on sul omandatud oskus kehaga palli katta ja olla nii ohtlik vastase trahvikastis?
Eks seal on määrav füüsiline suurus, aga vaja on ka koordinatsiooni ja osavust. Kindlasti on see õpitav. Algusaastatel sain kõvasti pauke, kui ei osanud palli hoida ja ennast kaitsta. Mängude ja trennidega arenesin. Ma arvan, et võrkpallitrenn andis ka juurde: õppisin seal õhus keha valitsema ning jälgima samal ajal palli ja katma vastast õhuvõitluses.

Miks sa jalgpalli kasuks otsustasid?
See tundus selline loomingulisem mäng. Oli huvitavam, olukordi ja kehakontakte oli rohkem.

Debüteerisid koondises 2005. aastal – aasta pärast Tarmo Kinki ja aasta enne Konstantin Vassiljevit. Kellega sul koondislastest väljakul või väljaspool seda eriti klappis?
Kõigiga klappis. Tundsin end koondises hästi. Ründajatest mängisin koos Andres Operi ja Ingemar Teeveriga.

Mäletan publiku ootust – millal Neemelo ometi koondise eest värava lööb? Kas tajusid seda ootust?
Mul oli esimeses kümnes mängus neli-viis võimalust. Igas mängus oli tegelikult võimalusi skoorida. Eks ma ikka tajusin, et ootus on õhus ja võiks ära lüüa. Et oodatakse, oodatakse, aga lõputult ju ka ei oodata (naerab – toim.).

Kas sa seda nalja ikka tead, et jalga sa valgeks ei saanudki?
Seda olen ikka kuulnud.

Aga su ainus koll koondise eest – peaga löödud värav Türgile – tõi sulle siiski Hõbepalli auhinna.
Väga hea tulemus ju – ühest üks! (Naerab – toim.). Hõbepall on hästi hoitud: seisab kodus riiuli peal.

Millised jalgpalliauhinnad või tunnustused sulle kõige tähtsamad on?
Hõbepall on tähtis. Aga eelkõige ikka kolm Eesti meistritiitlit eri klubidega. Olin ju 2005. aastal ka meistriliiga parim mängija ja parim väravakütt, aga need kolm tiitlit kaaluvad kõik üle.

2005. aastal lõid 33 mänguga Eesti meistrisarjas 41 väravat. Sealjuures mängisid vaid 21 mängus 90 minutit. Ei varem ega hiljem ole sa sinna lähedale saanud. Mis tegi 2005. aasta TVMKs selle väravasaagi võimalikuks?
Eks see võistkond oli selline. Mängisime tehnilist vutti ja olime Eestis kõigist üle. Võistkond oli hästi komplekteeritud: palju oli vanu ja kogenud mängumehi. Olin üks nooremaid Ingemar Teeveriga. Oli vaja lihtsalt joosta ja jalg vastu panna ja nii need väravad tulid!

Kas pead vajalikuks, et satsis oleks kogenud tegijaid?
Selleks et Euroopas läbi lüüa, on kindlasti vaja kogenud mängijaid, kes suudavad õigel ajal söödu lükata või palli hoida. Eestis võib edu tuua ka teistsugune strateegia.

Mängisid ka Rootsis, Soomes ja Belgias. Meistriliiga tasemel skoorisid ainult Soomes. Mis mujal puudu jäi?
Esimeses välisklubis Helsingborgis takistas hüppeliigese vigastus. Välismaal ei anta palju aega, et end tõestada. Ei olnud nii, et Eestis paugutad 40 kolli ja seal ka samamoodi. Helsingborgi tuli ka rootslaste täht Henrik Larsson. See on üks kirkamaid mälestusi karjäärist: esimene trenn koos temaga toimus peaväljakul ja kohale tuli täismaja. Imelik tunne oli trenni minna.
Aga nii Soome meistriliigas MyPas kui ka Rootsi esiliigas Sundsvallis lõin 24 mänguga kaheksa väravat ja Sundsvalliga tõusime tagasi meistriliigasse. Ju vastasid need meeskonnad rohkem mu tasemele.

Mida sinult Paides oodatakse?
Väravaid. Slava (Zahovaiko) on öelnud, et Paide on noor meeskond ja juurde on vaja kogemust. Pall peaks ees ründeliinis kauem püsima, et teistel ka võimalusi tekiks. Esimene mäng on mängitud: kaotasime hallis Florale 0 : 4, aga mängupilt oli lubav.

Kuidas end veteranina tunned?
Vastutust tunnen natuke. Kiiruse poolest ma noortest üle pole, aga ehk saan edasi anda muud mängutarkust ja nõkse. Tore seltskond on koos.

Kas vastutus krampi ei tekita?
Flora vastu läks ka löök posti! (Naerame – toim.). Ei, ei löö krampi.

Äkki kupatatakse sind Paides ka kaitsesse? Kas see on vastukarva?
Ei ole. Kaljus olin ju karikamängus väravas ka, kui vaja oli.

Kaua veel mängid?
Selle hooaja kindlasti, siis vaatame edasi. Lõpetan sel aastal Tallinna ülikoolis kehakultuuri eriala.

Kas jääd spordiga seotuks?
Mingit pidi kindlasti. Olen Kaljus noortetreener olnud, aga võiks midagi muud ka proovida. Praegu keskendun mängimisele Paides.

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Indrek Schwede