JALKA │ Töömesilane Kaido Koppel: treeneri enesekindlus peegeldub ka mängijates

Elvas sündinud Koppel jõudis jalgpallitrenni 12aastaselt, kui kodulinnas asutati FC Elva klubi. Kohe esimeses trennis oli Koppel kohal ja kohe teadis ta ka seda, et soovib tegutseda väravavahina.

„Ma ei usu, et selle taga oli see, nagu tahtnuks ma juba siis kaaslasi kangesti juhendada, vaid pigem ikkagi see, et mulle meeldis kangesti palli ette hüpata,” rääkis Koppel. „Väravavahi koht võib tunduda staatilise positsioonina, kuid tegelikult pead olema väga atleetlik ja paindlik ning suutma ulmelisi kehaasendeid sisse võtma, et pallile ette jääda.”

Mängijana meistrisarjas Viljandi Tuleviku, Paide Linnameeskonna, Nõmme Kalju ja Tartu Tammeka ridadesse kuulunud Koppel lisas, et kuigi väravavaht on tegevuse mõttes mingil määral mängust isoleeritud, siis seda enam tuleb mängus sees olla mõttega, ning see on aidanud teda ka treenerina.

„Väravas tuleb hästi palju jälgida strateegiliselt: kus on kaitsjad, kus ründajad, sa pead suutma ette mõelda ja kaaslasi selle järgi juhendada, et pallikaotuse korral ei jõuaks vastased pealelöögini,” arutles endine puurilukk. „Selles suhtes mõtleb väravavaht isegi rohkem meeskonnapõhiselt kui väljakumängija.”

Treenerikarjääriga tegi Kaido Koppel algust 2014. aastal, kui võttis vastu FC Elva pakkumise asuda toona esiliiga B-s pallinud esindusmeeskonda juhendama. Päris pea ees mees vette ei hüpanud, sest 2013. aastal töötas ta Tammekas mängimise kõrvalt vabatahtlikuna ka FC Elva väravavahtide treenerina. Suures plaanis asus ta ametisse ikkagi napi kogemuste pagasiga.

„Seda enam olen FC Elva juhtkonnale tänulik, et nad mind usaldasid,” tähtsustas treener. „See oli mulle kui alustavale treenerile väga hea variant: meeskond oli motiveeritud, linlastele läksid mängud korda ning mul oli vastutus tulemuse ja mängupildi eest. Samuti tuli tegeleda erinevate platsiväliste asjadega alates reklaamtahvlite paigaldamisest enne mängu kuni kohtumise tipphetkede video monteerimiseni kodulehe jaoks – see kõik arendas ja õpetas lahendusi leidma.”

Kuigi Elva tõusis Koppeli kolmanda hooaja järel esiliiga A-sse, otsustas mees vastu võtta Tartu JK Tammeka pakkumise. Koppel ei salga, et Elvaga oli ta jõudmas teatud mugavustsooni, nõnda et treenerina arenemiseks oli tarvis suuremat proovikivi. Pigem tabeli teise poole meeskondade sekka kuuluva Tammekaga neid jagub.

„Tänu sellele, et kõiki mänge filmitakse, on Eesti liiga taktikalises plaanis väga tugev,“ rääkis Koppel. „Kõik teavad, kuidas sa mängid, ning nuputavad su vastu mingit kavalat plaani – ning sina pead omakorda suutma vastased üle mõelda. See mulle meeldib.”

Treenerina naudib Koppel seda, kui näeb, et on suutnud meeskonna häälestada nii, et väljakul võideldakse kui üks mees: „See on mulle väga oluline asi, kui meeskonnal on õige hoiak.”

Teisalt pakub talle rahulolu just see, kui oma strateegiaga suudetakse vastased üle kavaldada. Selle ühe parima näitena tõi ta välja oma esimese liigamängu Tammeka eesotsas (tookord jagas ta peatreeneriametit Mario Hansiga), kui 2017. aasta märtsis tehti selg prügiseks valitseval Eesti meistril FCI Tallinnal: „Siis tegime asju, mida Tammeka polnud varem teinud, pressisime kindlate nurkadega, kasutasime eri väljakuosadel eri formatsioone, olime hästi dünaamilised.”

Edukas jalgpallitreener peab olema Koppeli arvates ennekõike töökas. Töö vastase mängu analüüsides ja treeninguprotsessi ette valmistades annab kindluse, et plaanidel on loogilised alused, ning kui treener on enesekindel, peegeldub see ka meeskonna tegutsemises. Kaido Koppel ei salga, et sooviks proovida treeneritööd ka mõnes sellises liigas, kus oleks igal mängul nädalast nädalasse eriline kaal.

„Meenutan ikka 2017. aasta karikafinaali, kus FCI-le küll kaotasime, kuid seal oli tunda tõeliselt suure jalgpalli hõngu,” kõneles Koppel. „Mängus oli tiitel ja euroraha, ning kohal oli palju fänne. Mängueelsel perioodil sai tööd tehtud ka öötundidel, nii et lõpuks tundsin Dmitri Kruglovi ja Aleksandr Volodinit nagu oma pereliikmeid. Võibolla näen tulevikus, et minust on Eesti jalgpallile rohkem kasu noortetreenerina, kuid igal juhul tahaks ära kogeda selle, kuidas hakkama saada tasemel, kus sind pannakse nädalast nädalasse väga tõsiselt proovile ning igal mängul on kaalu.”

Lugu ilmus oktoobrikuu Jalkas

Tekst: Kaspar Koort/Tartu Postimees
Foto: Liisi Troska/jalgpall.ee