JALKA | treener | Hoovijalka tüdrukust Tammeka treeneriks

23-aastane Vidaja on enda sõnul terve elu jalgpalli nautinud ning ühtegi muud ala ta korralikult proovinud polegi. Kui väiksena sai sõpradega juba noorest peast hoovijalkat taotud, siis ühel hetkel võttis noor neiu kuulda head nõuannet, mis ta viimaks trenni viis.

„Ma ei teadnud tüdrukute trennidest üldse mitte midagi,“ meenutab Vidaja. „Kuna aga mu vend ja sugulane mängisid juba jalgpalli, siis nemad mainisid, et staadionil on ka mingeid tüdrukuid näha ja ma peaks ka proovima minema,“ lisab Tammekasse siirdunud Vidaja.

Kuigi treeningutele jõudis loo kangelanna üsna hilja – alles 15-aastaselt –, siis see tundus koheselt olevat õige koht. Oma mängijakarjääri jooksul on Tammeka neiu jõudnud korduvalt esindada meie noortekoondiseid ning veel 2016. aastal käis ta Tartu naiskonna eest väljakul nii naiste meistri- kui esiliigas. Mullu enam Vidajat palliplatsil näha ei saanud, kuid see-eest oli ta tublilt ametis treenerina. Sellegi tööpostini jõudis ta üsna juhuslikult, kui läks Tartu Ülikooli kehakultuuri erialale õppima. „Tammeka naiskonna toonane peatreener Aleksandra Ševoldajeva kirjutas ja pakkus, et kui juba õpite seal kehalist kasvatust ja sporti, siis tulge proovige päriselt ka treeneritööd. Nii läksimegi ja mulle hakkas ühel hetkel väga meeldima,“ räägib Vidaja.

Nüüdseks ongi neiu kolme Tammeka noortegrupi treenerina ametis ja naudib keerulise töö valu ja võlu. Sarnaselt teiste naistreeneritega on ka Vidaja sõnul kõige raskem noori tüdrukuid trenni saada, sest väiksemad lapsed ei jõua eriti vuti juurde. „Umbes 13-14 aastased tüdrukud hakkavad juba ise tulema, sest siis enam ei kuulata nii palju vanemate nõu ning kui ise tekib see soov, siis tullaksegi. Aga nooremate tüdrukute värbamine on endiselt keeruline.“

Kuigi lisaks Tammekale on Tartus ja selle lähiümbruses üsna palju jalgpalliklubisid, siis vähemalt tüdrukute noortetöö osas Vidaja sõnul Tammekale konkurenti pole. Ta toob välja, et kuigi SK10-l on temale teadaolevalt mõned tüdrukud või grupid, siis järgmine kõige lähem tüdrukute kasvataja on FC Elva. Küll on aga Vidaja sõnul vaja laste pärast võidelda teiste aladega ning ka ühe tänapäevase kurja juurega. „Ütleksin pigem, et just nutimaailm on see, millega tuleb võidelda, et sealt lapsed kätte saada,“ nendib Vidaja.

Oma treenerikarjäärile tagasi vaadates ei taha Tammeka noortetreener ühtegi konkreetset mälestust välja tuua, vaid rõhutab seda, et kõige toredam on see, kui saab välismaal käia turniiridel ja lastega üheskoos aega veeta. Just see – noortele ägeda emotsiooni pakkumine – ongi Vidaja sõnul tema suurimaks motivaatoriks.

Tulevikule ette vaadates 23-aastane Tartu juhendaja liiga suuri samme astuma ei kipu. Hetkel on Vidajal taskus EJLi C-kategooria litsents ning praegu sellest täiesti piisab: „Mulle meeldibki just noori treenida ja kuigi kunagi ei tea, mis tulevik toob, siis tippjalgpalli poole ma hetkel püüelda ei plaani.“

Kristel Vidaja sõnul Tartus tüdrukute pärast teiste jalgpalliklubidega võistelda ei tule, kuid muudest spordialadest on küll konkurentsi. Samuti tuleb võidelda nutimaailmaga.

Lugu ilmus jaanuarikuu Jalkas
Tekst: Kadi Parts

Foto: Tartu JK Tammeka