JALKA│Ivo Lehtmets – mees, kes keskendub jalgpallis kõige olulisemale

Istume Lehtmetsaga maha Karulaugu spordihoone kohvikus, mis asub Viimsi kooli kõrval. Reval Café mitu lauda on õues ning sealt on suurepärane ülevaade Viimsi staadionil toimuvast. See pole kohalikele mingisugune saladus – kohalikud on Viimsi kodumängud üles leidnud ja paljud vaatavad mänge just sellelt positsioonilt. Tabeliliidrite Viimsi ja Harju JK Laagri vahelist mängu vaatas 352 inimest ja kümme inimest vähem saadi kirja vägevas Evald Tipneri karikavõistluste mängus Premium liigas palliva Pärnu JK Vapruse vastu, mille Viimsi lisaajal võitis!

Kui mängupäeva pole, siis on staadionil ikka sagimist. Tore on näha, et noored jalgpallipoisid sisustavad oma suvevaheaega palli kõksimisega. Neid poisse Lehtmets loomulikult teab ja kaks neist on tema nooremad pojad Kaspar ja Robert, kes käivad palava ilma puhul pauside ajal isalt jäätiseraha küsimas. Lehtmetsal on kolm poega ja neist vanim, 17aastane Gregor mängib esindusmeeskonnas. Jalgpalli pole isa ühelegi pojale peale surunud, ala valik on olnud nende soov.

Eesti jalgpalli läbi ja lõhki tundvale inimesele pole Lehtmets võõras nimi. Mees on koos Aivar Lilleverega juhendanud Tais toimunud turniiril isegi Eesti koondist! Tal on olnud rolle noortekoondistes ja Lehtmets oli Arno Pijpersi abiline FC Flora päevil. Flora süsteemis olles jõudis ta juhendada ka sealseid teisi võistkondi.

Hokikarjäär sai ootamatu lõpu

Jõgevalt pärit Lehtmets oli omal ajal kõva hokimees ja tegeles ka mitme muu spordialaga, kuid vigastus lõpetas tema hokikarjääri. Lehtmets on läbi ja lõhki spordiinimene, Jõgevalt leidis ta tee ka pealinna ning õppis TSIKis (Audentese eelkäija). „Jõgeval oli oma jää. Mängijaid oli palju, tase oli hea. Mängisin noortekoondise tasemel ja ühel hetkel olid suured eesmärgid. Tulin TSIKi, käisin jääl hommikul ja õhtul, aga siis tuli vigastus.“

Treeneriameti valinud Lehtmets oli ka heal tasemel jalgpallur, kuid kordagi kõrgliigas platsi peale ei jõudnud. Flora süsteemi jõudis ta tänu Aivar Pohlaku kutsele. „Alguses kutsus ta mind mängijaks, nii et mingi tase ikka pidi olema. Aga siis ütlesin ära. Mõned aastad hiljem oli jutt juba treeneriametist, nii et tundub, et tehnika oli piisavalt selge, et seda teistele ka edasi anda. Nii ma sinna sattusingi.“

Lehtmets alustas tööd noortega, mis viis ta üsna kiirelt kokku Pijpersiga. „Treenisin tema poega ja tekkis kontakt. Ühel hetkel olin siis juba tema abitreener esinduse juures. Aga Arnoga suhtlen senimaani ja meil on hea teineteisemõistmine.“

Elu tõi Jõgevalt Tallinnasse ja Saue kaudu Viimsisse

Lehtmets elas Sauel, kuid käis aeg-ajalt sõprade juures Viimsis. Toonasega võrreldes on keeruline praegust Viimsit ära tunda, kuid elamiseks tundus see väga hea ja seepärast sündis otsus elukohta vahetada. Tööalaselt pandi Martin Reimiga nurgakivi Viimsi MRJK-le.

Kui Reim krooniti FC Flora peatreenerina Eesti meistriks, oli Viimsi noorte jaoks juba jalgpalliklubi loodud. „Martinil olid minuga sarnased mõtted ja nii me koos seda asja arutasime. Mingi noortegrupp siin oli, vist Flora oma, aga ei enamat. Siis otsustasime, et teeme. See väike Pargi tänava kunstmuruväljak oli ka ehitusjärgus ja ajastus tundus õige, et lastegruppide treeningutega alustada.“

Mõeldud-tehtud. Treeningud käisid ja ühel hetkel tulid meie seast hiljuti lahkunud Olev Reimi juurde 13–14aastased vutihuvilised, kes tahtsid ka mängida. „Kui tahate, siis loomulikult! Olev küsis, palju neid on, ja palus nimed kirja panna. Vist juba järgmine või ülejärgmine päev tulid poisid nimekirjaga ja sealt algas see, et meil olid ka selles vanuses mängijad klubis, sest muidu treenisime väiksemaid.“

Aastad lendasid ja ühel hetkel sirgusid lastest noormehed, kellele otsiti järgmist väljundit. „Aasta-paari pärast mõtlesime, et miks mitte alustada nendega madalamast liigast, ja hakkasime sealt tulema. Kõigil oli lõbus, mängisime, nautisime, mina ja Martin kaasa arvatud, ja tegime seda II liigani välja.“

2016. aastal polnud enam meistrivõistlustel kirjas Viimsi MRJKd. Aga kirjas polnud ka legendaarset HÜJK Emmastet. Aeg oli küps Viimsi JK jaoks, kui jõud ühendati ja esimesel aastal olid treeneripingil nii Lehtmets kui ka Urmas Kirs. Meeskond mängis juba toona esiliiga B-s, aga võrreldes praegusega väga erineva koosseisuga. Emmastest tulid paljud kogenud mängijad ja Viimsi lisas kooslusesse oma noori. Ühinemise ajal oli lõviosa praegustest mängijatest alles algklasside lõpuosas, mispärast on meeskonna koosseisu aastatega värskendatud.

Väljund on oluline

Ühinemise taustaks oli mängijatele väärt väljundi pakkumine. „Sunnitud meetodil poleks olnud mõne mängija jaoks mõistlik kohe nii kõrgel alustada ja kogu meeskonna jagu ei olnud sellist jõudu, et meestega mängima hakata. Madalamal mängis duubel ja nii saigi iga mängija endale sobival tasemel tegutseda. Alguses olid ikka väikesed kasvuraskused, aga praeguseks on see süsteem korralikult paika loksunud.“

Lehtmets tunneb uhkust, et nüüdseks mängitakse liigat oma poistega. „Me ei ole kuskil mängijaid skautimas käinud. Needsamad Viimsi poisid mängivad ja saavad hakkama. See on üsna ainulaadne, sest nad on koos üles kasvanud ja väljaku kõrval head sõbrad. Ikka on käidud küsimas mängimise võimaluse kohta, aga väljastpoolt pole tahtnud võõraid siia punti võtta, et säiliks väljund oma poistele. Ikka on tutvuste kaudu mängijaid sattunud, aga siis on reegel, et kui trennis käia ei õnnestu, siis üle II liiga meil väljundit pakkuda pole.“

Küsimisi on jalgpallimaailmas mõlemalt poolt. Pole saladus, et suuremad klubid, kes mängivad Eestis kõige kõrgemal tasemel, hoiavad pingsalt silma peal talendikatel noormängijatel. Lehtmets ütleb, et paljude mängijate kohta on küsitud, aga rõhutab, et kui suheldakse klubide vahel, siis see on kõik arusaadav. Talle ei meeldi, kui mängijaga otse suheldakse, teda mõjutama hakatakse, ja seetõttu on Viimsis kokkulepe, et sellistel juhtudel annab mängija otse klubile teada, et tema vastu tuntakse huvi.

Lehtmets mainib, et kedagi kümne küünega kinni ei hoita, vaid iga kaasust vaadatakse eraldi. „Ma arvan, et hetkel on mängijatel esiliiga B-s mängimine väga hea väljund. Aga loomulikult, kui keegi oleks Premium liigas põhitiimis ja mängiks seal, siis keegi kätt ette küll ei paneks.“

Ta rõhutab just esindusmeeskonnas tegutsemist. „Ma ei näe mõtet olukorras, kus mängija vahetab klubi ja siis mängib selle klubi duubelvõistkonnas oma kasvatajaklubi vastu. Kui on sama liigatase, siis miks vahetada?“

Esiliiga B-s pole veel hooaja selgroogki murtud ja seepärast ei tasu sündmustest ette rutata, mida rõhutab ka Lehtmets. Aga ühel hetkel võiks meeskond aste kõrgemal mängida küll. „Oleme klubi sees välja käinud eesmärgi, et selle pundiga võiks esiliigasse jõuda. Eks ole näha, millal see õnnestub. See, et me hooaega hästi alustasime, ei tähenda, et meil õnnestub see kohe sel aastal. Sealt edasi juba vaatame, sest kõige kõrgemal tasemel mängimiseks oleks vaja natuke filosoofiat muuta selles osas, mis puudutab nii-öelda väljastpoolt mängijate kaasamist. Aga sinna aega on.“

Sosistades info teise äärde ei jõua

„Ei saa öelda, et ma rahulik olen, aga ma ei lähe hulluks,“ kirjeldab Lehtmets end juhendajana väljaku ääres. „Ma ei suuda käed lihtsalt risti panna, kui asjad ei toimi. Sosistades ei suuda infot teise äärde saata, siis tuleb häält ka teha. Aga see pole konfliktne või õel, sest seda saab teha ka sportlikult.“

Lehtmetsa kirjeldatakse kui taktikaspetsialisti. Seda ei varja ka mees ise. „Mulle meeldib väga tuhnida taktikalistes nüanssides. Mulle pakub huvi, miks asjad väljakul juhtuvad, ja sellega kaasnevad väiksemad detailid. Siis omakorda on põnev keemia, kuidas infot noorematele mängijatele edasi anda, sest vahepeal läheb endalgi aega, et mõtestada lahti erinevaid olukordi.“

EM-finaalturniir on seljataga ja Lehtmets tunnistab, et vaatas neid mänge ka „valesti“. Ta möönab, et taktikaliselt saab tõesti midagi ka oma trenni kaasa võtta, aga sõpradega koos jalgpalli vaadates kipub ta minema oma mulli, mis isikliku elu vaatevinklist tema hinnangul kõige parem pole.

Lehtmets on töökas ja naudib videoanalüüsi. „Olen ka noortekoondiste ja A-koondise mänge mitu korda üle vaadanud ja alati erinevate nurkade alt.“ Kui eespool sai mainitud, et Lehtmetsal õnnestus Tais koondist juhendada, siis vähe tuntud on fakt, et Lehtmets oli A-koondisel abiks ka mõned aastad tagasi, kui meeskonda juhendas Martin Reim. Ise jääb ta oma rolli kirjeldades väga tagasihoidlikuks. „Kodumängudel istusin tribüünil, sest ega treeneripingilt eriti hästi suurt pilti ei näe. Ma teadsin nende plaani ja selle pilguga siis jälgisin. Ma ei andnud oma ideid, aga jälgisin seda, kas treeneritiimi ideed jõuavad ka väljakule. Pärast avapoolaja lõppu andsin oma mõtted edasi.“

Lehtmetsa filosoofia puhul on märksõnadeks palliga mäng ja vajaduse korral plaani muutmine. „Noorteklassides oli kindlasti väga olulisel kohal palliga mäng, aga kui jõuad kõrgemale, siis pead end vastavalt kohendama, sest palliga mängimine on keerulisem.“

Treener tunnistab, et noorteklassis saadi palliga mängu tõttu korduvalt kõrvetada. „Meil oli mängijatega tihtipeale arutelusid ja leidsime, et pika palli ette tagumisel ei ole mõtet. Kaotuseid tuli, aga see käis asja juurde, sest teatud vanuses pole veel mõned elemendid, näitena diagonaalsööt, korralikult paigas. Aga minu soov on, et kui saab palliga mängida, siis tasub seda alati teha. Kui kõrgelt survestatakse, siis pole õige hetk seda teha ja peab leidma lahendusi. Väga palju sõltub vastasest. Tahan, et tegevus oleks mõtestatud ja oleks võimalus omada initsiatiivi ja loomulikult luua paremaid momente. Kui neid asju teha ei saa, siis peab olema meeskond võimeline hakkama saama ka teistsuguse jalgpalliga. Paljud tahavad kombinatsioonilist jalgpalli mängida, aga ma pole nii naiivne, et arvata, et see alati võimalik on. Kaitsemängu peab ka oskama nautida, siis on asi õige! Kui mängija tahab rahvusvahelisse jalgpalli ühel hetkel siseneda, siis peab kõik see eelnev paigas olema.“

Lugu ilmus augustikuu Jalkas

Tekst: Sander Jürjens
Foto: Liisi Troska