JALKA│Kahe karikafinaali järel lõpuks meistriliigasse

Coolbet saaliliiga uustulnukas on kõrgliigas kogu Kagu-Eesti esindaja, ent selle juures on endiselt väga olulisel kohal meeskonna juured – sisuliselt pooled esindusmeeskonna mängijad on Rõugest pärit ja seal üles kasvanud. Võib öelda, et tegu on Eesti kõige väiksemast kohast pärit pallimängumeeskonnaga, mis mängib kõrgliiga tasemel: pisut üle 400 elanikuga Rõugele saab vastu vaid naiste saalihoki meistriliigas palliv TVSK-Jäneda võistkond.

Rõuge saalivutimeeskonna ametlik ajalugu ulatub 2014. aastasse, mil pandi II liiga tasemel võistkond välja esimest korda, ent tegelikult on selles väikeses alevikus jalgpalli ja saalijalgpalli mängitud tunduvalt kauem.

„Meil oli juba kooliajal päris äge põlvkond mängijaid, kellega panime põhikooli ajal koolidevahelisi võistlusi kinni nii väljas kui saalis,“ meenutab tiimi loomise juures olnud Oliver Ossipov, kes on peale mängimise tegutsenud ka meeskonna treeneri ja esindajana.

„Meil oli selline vinge treener nagu Toomas Raju, kes meiega hullu vaeva nägi, tuumiku üles korjas ja meiega turniiridel käima hakkas. 2010. aastal tegime oma spordiklubi, aga sellega veel turniiridele ei läinud. 2014. aastal hakkasime meistrivõistlustel osalema ja nii on ta läinud. Miks? Vastus on lihtne: meil endal selliseid võimalusi varem polnud, aga tahtsime hullult kõrgemal mängida. Seetõttu oleme selleks ka vaeva näinud. Või mis vaeva – eks me naudime seda pallimängu ka! Tahame noortele ka sellist võimalust pakkuda, nüüd on meil kogukond ka toetajate ja mängijate näol taga olemas.“

Pikaaegse koolipapa ja kehalise kasvatuse õpetaja Toomas Raju positiivset mõjutust toob välja ka meeskonna peasponsor ja eestvedaja Jaak Pächter. „Kogu Rõuge jalkapisik on temast alguse saanud. Ta oli tegelikult Tallinna poiss, aga töötas pikalt Rõuge kooli direktorina ja hakkas kehalise kasvatuse tundides jalgpalli kõigile peale suruma. Noorena oli ta koos Aivar Pohlakuga esimese Flora koosseisu mängija,“ teab Pächter.

„Meie õnnetus oli aga see, et meil pole senimaani olnud Rõuges normaalmõõtmetega staadionit, selle jaoks tuli Võrus käia. Nüüd sügiseks saab see lõpuks ka Rõuges valmis, aga kui meil omal ajal spordisaal valmis sai, siis hakati kohe ka saalis jalgpalli mängima. 2009. aastal asutasime MTÜ Rõuge Spordiklubi ja hakkasime Tamula järve ääres osalema ka rannajalgpalli turniiridel, aga ühel hetkel keskendusime üha enam saalijalgpallile,“ lisab Pächter.

Rõuges on tegelikult omapärane kunstmuruväljak juba olemas: 2011. aastal ehitati alevikku normaalmõõtmetega jääväljak, millele pandi kaks aastat hiljem kunstmuru peale. Talvisel ajal ongi plats seega uisutajate päralt, muul ajal mängitakse seal vutti. „Ma uurisin omal ajal päris palju, ega see külmutamine kunstmuru rikkuda ei või, aga sain teada, et ei juhtu mitte midagi – tuleb lihtsalt tavalise platsiga võrreldes pisut paksem kiht vett peale lasta, et kummipuru ja kõik murulibled jää alla jääksid,“ selgitab Pächter, kes on ühtlasi platsi haldaja. „Kevadel käivad jalkapoisid ikka pidevalt vaatamas, et millal jää juba ära sulab. Vahel oleme seda pidanud isegi masinatega lõhkuma, et üleminek kiiremini läheks.“

Kaks karikafinaali

Ossipovi sõnul on mõtted meistriliiga kohta meeskonnas pidevalt olemas olnud, ent oluline verstapost teel kõrgseltskonda oli hooaeg 2016/17, kui teise liiga võistkonnana karikavõistlustel suurüllatus sepistati ja suisa finaali jõuti. Otsustav kohtumine viidi Võrus 414 pealtvaataja silme all Tallinna Augur Enemati vastu lisaajale, kus lõpuks 5 : 6 kaotati. See ei jäänud karikavõistlustel aga ainsaks sähvatuseks: kaks aastat hiljem mängiti veerandfinaalis üle saaliliiga tiitlikaitsja Tallinna FC Cosmos ning taas Võrus toimunud finaalis alistuti lõpuks 4 : 7 Viimsi Smsrahale. Kaks karikafinaali teise liiga meeskonnana!

„2017. aasta karikafinaal oli esimene kord, kui vaatasime, et suudame ju sel tasemel mängida küll! Ja kui ka veel trenni teha… Meie tänased treeningud on ikka koordineeritumad kui tollal, nüüd teeme asja ka! Siis me lihtsalt mängisime, füüsiline põhi oli välijalgpallist all. Kui finaali jõudsime, siis noorte huvi meie vastu kasvas meeletult. Karikafinaali järel oli saalis kõvasti publikut juures.“

Sama hooaja karikavõistluste poolfinaalis teenis Rõuge Maccabi üle vapustavas kohtumises 14 : 12 (!) võidu, mille järel olid Rõuge pallurid tehtud mehed. „See oli päris lahe! Mäletan hästi, kuidas tulin Saksamaalt otse mängule ja kui suutsime Maccabit võita, tulid pärast lapsed autogramme küsima. See oli täiesti sürr minu jaoks! Kõik valla ja küla lapsed olid kohal ja minul tuli koos Kristo Perliga, kes me väravaid lõime, neile kõvasti autogramme jagada. See oli väga ägeda emotsiooniga vinge asi.“

Ossipov rõhutab mitmel puhul, et tahab võimalust pakkuda just kohalikele noortele. Varem korraldas ta ka ise noortele treeninguid, kuid meeskonna meistriliigasse tõusmise järel ei jää tal selleks lihtsalt aega. Järelkasvu aga teatud määral tuleb – Saunamaa meeskonda on üles antud 17aastane Emil Elrond Karu ja 15aastased Kaspar Kimmel ja Andro Pall. „Ma tean nii paljusid noori, kellel on huvi olemas, aga võimalusi vähe. Tänaseks päevaks on neid võimalusi muidugi rohkem kui kasvõi kümme aastat tagasi, kui oli väga väike šanss Rõugest kuskile pildile pääseda. Meie töö ongi pigem see, et noortel oleks väljund olemas, olenemata sellest, kas jääme meistriliigasse püsima või mitte. Et maapoisid pättusi ei teeks!“

Kui II liigas sai meeskond mängida koduses Rõuge kooli võimlas, siis kõrgema taseme nõudmiste jaoks jääb see väljak väikseks ning kodumänge tuleb Saunamaal pidada vähem kui 20 kilomeetri kaugusel Võrus. „Võrru tulek on tegelikult väga lihtne ots. Praegu käib meid aga vähe inimesi vaatamas ja see ei ole sellepärast, et Võrus mängime – põhjused on ikkagi tänases olukorras kogu ühiskonnas. Mul oli endal väga halb tunne, kui esimesi mänge tuli palju noori vaatama, aga neil polnud koroonapasse, mistõttu ei saanud neid sisse lasta. Enne koroonat oli alati publik kohal ja vähemalt sada inimest majas. Huvi on aga sellest hoolimata jätkuvalt tunda. Jalgpall on Rõuges olnud juba ligi 20 aastat vaieldamatult kõige populaarsem spordiala.“

Meistriliigas laotakse vundamenti

Coolbet saaliliiga laienemise pärast pääses Rõuge kõrgseltskonda hoolimata sellest, et eelmisel hooajal oldi hooaja katkemise hetkel esiliigas alles viiendal kohal. Kolme võistkonna vahel korraldatud lisaturniiril saatis Rõuget edu ning käimasoleval hooajal pandi pall mängu juba meistriliigas.

Oliver Ossipovi sõnul ei seata endale esialgu suuri eesmärke, vaid üritatakse kandepinda laiendada ja jätkusuutlikkusele rõhuda.

„Tiitli peale mängida… see on suur töö. Mida me tahame teha, on asja arendada. See meistriliiga-hooaeg on meie jaoks kool. Siit saame põhja alla, kui suudame siin noori mängitada, keda me ka Võrust juurde võtame (Rantipol Võru Helios on Rõuge duubeltiim – toim.), ja vundamendi laduda, siis oleks hea edasi minna. Pigem võiks meie eesmärgiks olla saada Võruga koos saalijalgpalli mõttes korralik sats kokku. Miks mitte ei võiks Rõuge seda siis seal eestpoolt vedada? Tiitli peale tahaks muidugi mängida, aga jääme reaalsusesse – sinna on veel oi-oi kui palju minna.“

Coolbet saaliliiga on Rõugele pakkunud korraliku katsumuse, kuid peksupoisteks pole Saunamaa mehed sugugi jäänud. Ajakirja trükkimineku ajaks oli Rõuge kümne meeskonna seas hoidmas kaheksandat kohta, olles üheksast kohtumisest saanud kolm võitu ja kuus kaotust.

„Mängutempo ja kõik sellega kaasnev on ikka hoopis teine. Meie oleme ikka ju amatöörpallurid, läksime tuhinaga peale, aga tekkisid vigastused. Meie mäng oli kaks hooaega üles ehitatud ümber ühe mehe, Kristo Perli, aga nüüd sai tema vigastada ja kui veel paar meest viga sai, läkski kohe keeruliseks,“ selgitab Ossipov.

„Kogu organiseerimine on ka järgmisel tasemel – mängud on ju igal nädalal, viiruspuhangud ja võõrsilmängud teevad kogu korralduse päris keeruliseks. Siin Kagu-Eestis ei ole ka mängijaid naljalt nipsust võtta. Välihooaeg on ka arvestavav aspekt – paljud ei kipugi saali mängima. Aga nagu ütlesin: see on meie jaoks kool. Ma isiklikult loodan, et saame siit mingisugusegi vundamendi, et edasi minna ja vaadata, mida tulevik meile toob. Ja loodame, et lõpetame kõrgemal kohal kui praegu!“

**

Mis on Saunamaa?

Rõuge Saunamaa meeskond on nime saanud Rõuge vahetus läheduses asuva turismitalu järgi, mille peremees on Jaak Pächter. Seitsme sauna ja mitme mullitünniga keskuses saab majutuse kõrval proovida eri tüüpi saunasid. Üle kümne aasta tegutsenud ettevõte on Rõuge meeskonna sponsoriks olnud algusest saati.

„Jaak on väga pikalt meie eestvedajaks olnud. Tal oli endal oma sellidega spordiklubi ja kui noored olime, siis nad kutsusid meid trenni. Kui me neid seal siis loputasime, siis ta vaatas, et poisid oskavad mängida küll, ja hakkas meid turniiridele saatma,“ muheleb Ossipov. „Temal olid need võimalused olemas, meie olime tol ajal koolipoisid ja mingisugust raha eriti ei liikunud. Oleme oma üritusi ka Saunamaal korraldanud ja kui liigat mängima hakkasime, siis ei olnud meil loomulikult kahju seda ka nimesponsoriks panna – enamiku tööst ja kuludest Saunamaa meil ka katab. Jaak ei ole mitte ainult sponsor, vaid ka eestvedaja, ja tema initsiatiivil on see kogu asi suuresti toimunud, ta oli käivitaja.“

**

Endine Nõmme Kalju mees Rõuge pundis

Rõuge meeskonna nimekirja silmitsedes jääb silma, et lõunaeestlaste kõrval on tiimi „ära eksinud“ ka üks mees, keda võivad jalgpallisõbrad mõne aasta tagusest ajast mäletada Nõmme Kaljust ja noortekoondistest: suures jalgpallis keskkaitsjana tegutsenud ja jaanuari lõpus 25. sünnipäeva tähistanud Henrik Kummer.

Kalju ridades mõnel korral ka Premium liigas pingile pääsenud Kummer tuli Nõmmelt ära pärast 2016. aastat ning mängib endiselt ka muruvutti – seda Saue JK ridades II liigas. Rõuge Saunamaad esindab ta aga saalis juba kolmandat hooaega, kusjuures ise Tallinnas elades!

„Viimasel ajal on pigem niimoodi, et olen käinud hoopis välismängudel, sest sinna on lihtsam sõita. Kuna mu elukaaslane on Tartust pärit, siis aeg-ajalt satun aga ka lõuna poole,“ selgitab Kummer omapärast korraldust. Trenni teeb mees igapäevaselt hoopis Saue tiimiga, mille kaudu jõudis Kummer üldse ka futsalini – pärast edukat hooaega Sauega saalijalka rahvaliigas kutsus sõber teda juba Rõuget esindama.

„Mugavamalt tunnen ennast ikka suures jalgpallis, mida eluaeg mänginud olen, aga kui saaksin rohkem saalijalgpalli trenni teha, siis oleks ka seal võimalik nii mõndagi teha. Saali rahvaliigas oli mul hea lihtne mängida – kõik tulid samamoodi õuest ja tegid ehk korra nädalas trenni, aga meistriliiga tasemel on suur jalgpall ja saalijalgpall juba väga erinevad. Juba saali esiliigas teevad tugevamad meeskonnad nagu Aruküla ja Kadrina väga korralikult saalitrenni, neil on oma kindlad liikumised ja seal läheb keeruliseks.“

Lugu ilmus veebruarikuu Jalkas

Tekst: Raul Ojassaar
Foto: Liisi Troska/jalgpall.ee