JALKA│Palmisaarelt rannaliivale: Kaarel Kose lugu

Kozy ehk kodanikunimega Kaarel Kose on olnud rannajalgpallihuvilisele tuttav üle viimase kümne aasta. Kose enda sõnul sattus ta tänapäevasesse rannajalgpalli päevajuhi rolli üsnagi saatuse tahtel. „Aasta oli siis 2008, kui Tuberkuloitedi solist Indrek Raadik ei saanud mingil põhjusel päevajuhi rolli täita ning palus mind asendama,” räägib Kose. Nagu öeldakse, on ülejäänud ajalugu, sest alates sellest süütust sõbrale teene osutamisest on Kaarel Kose mänginud tähtsat rolli Eesti rannajalgpalli populariseerimises ja rahva tuju üleval hoidmises.

Kose sõnul olid tal enne rannajalgpalli ka mõningad kogemused tavajalgpalliga. Kose tavajalgpalli hiilgeajad jäid 2000. aastate algusesse, kui mees mängis sellises pundis nagu FC Rõõba. „FC Rõõbas täitsin ma asjaajaja rolli, kuid jooksin ka tihti poistega väljakule,” meenutab Kose. FC Rõõba pallis Eesti tolleaegses neljandas ja viiendas liigas, mis võrduks tänapäevase rahvaliiga ja neljanda liiga tasemega. Kose sõnul nautis ta aega seal ning paariks hooajaks suudeti ühineda ka praeguse Eesti jalgpallihiiuga. Nõmme Kalju oli 2000. aastate alguses noortest poistest koosnev tiim, kelle treener oli taasiseseisvunud Eesti koondise esimene peatreener Uno Piir. Mitme mängija Kaljust lahkumise tõttu tegi Piir pakkumise FC Rõõbale, et koondada väed ja hakata ühist projekti vedama. Selle projekti arhitektiks sai Kuno Tehva, kes oli tollane FC Rõõba mängija, kuid kes mõne aasta pärast liitus Nõmme Kaljuga.

Rannajalgpallis tõmbab Koset aga enim selle tehnilisus ja kiirus. „Rannajalka on nii pealtvaatajatele kui mängijatele väga mõnus spordiala, kuna olukorrad vahetuvad kiiresti ja mängutempo on kiire,” räägib Kose. Samuti on rannajalka põhiline müügiargument Kose sõnul ilmafaktor, sest inimesed saavad nautida ilusat rannapäeva ja samas kohas jälgida ka rannajalgpalli. Päevajuhi ametit naudib Kose eelkõige seepärast, et ta saab publikut informeerida ja inimestega pidevalt suhelda. „Minu roll liivaväljakul on anda inimestele teada, mis üldiselt mängudes toimub – seis, väravalööjad jne. Peab aga meeles pidama, et kuigi sa pead olema inimestega pidevalt kontaktis, siis ei tohi olla liiga pealetükkiv. Minu ülesanne on võimendada rannajalkast saadavat kaifi,” selgitab Kose. Lisaks on tähtis ka väike eeltöö enne mänge ja turniire, et õige statistika ja tiimiinfo saadaval oleks. „Eesti tiimide kohta tean ma juba päris hästi, kes kuidas mängib ja kes kõige ohtlikumad mehed on. Uute ühinenud Läti tiimide kohta pean ikka rohkem enne mänge eeltööd tegema.”

Kose sõnul on rannajalgpalli jälgides aastate jooksul meelde jäänud ka mitu säravat ja meeldejäävat momenti. „Viimased paar aastat on rannajalgpalli jälgimine olnud super. Eriti kiidaks Eestis, konkreetsemalt Pärnus loodud rannajalka infrastruktuuri, tänu millele on olnud võimalik väga heal tasemel rannajalkat vaadata.”

Eestis järjest kiiremini arenevast spordialast annab aimu ka fakt, et 2015. aastal peeti Pärnu rannajalgpalli staadionil euroliiga superfinaal, mis on EMi ja MMi kõrval kolmas suurem rannajalgpalli turniir. Kose sõnul oli sellise mastaabiga üritust Eesti pinnal fantastiline vaadata. „2015. aasta suvel Pärnus euroliiga superfinaali jälgida oli ikka midagi täiesti teistsugust. Staadion oli paksult inimesi täis, Eesti koondis mängis ennastületavalt – seda feeling’ut on raske kirjeldada,” räägib Kose. Samuti on Kose tohutult uhke Eesti rannajalgpalli meistriliiga üle. „Läti tiimidega ühinemine liiga tasandil on ja hakkab tulevikus olema väga hea samm Eesti rannajalgpalli arengule. Mida rahvusvahelisemaks me asja ajame, seda rohkem meie kodune tase paraneb,” arvab Kose.

Siiski leidub ka paar nüanssi, millega on Kose arvates Eesti kontekstis vaja vaeva näha. „Kuigi meie infrastruktuur on teinud tohutud edusammud – siseareen Ülemistes ja rahvusvahelise tasemega areen Pärnu rannas –, on siiski minu arvates vaja laiemat geograafilist haaret üle Eesti. Et Pärnu ülemvõim poleks liiga metsik, oleks vaja ka teistes Eesti kohtades arendada rannajalgpalli platse ja kultuuri,” räägib Kose. Peale selle arvab Kose, et Eesti rannajalgpalli verevahetus on natuke liiga aeglane ja noortele võiks järjest julgemalt rannajalgpalli tutvustada. „Meie kui väikese riigi jaoks on verevahetused niikuinii rasked, kuid noorte tasandi värbamisprotsessis ja rannajalgpalli tutvustamises saaksime veel palju juurde panna,” leiab Kose.

Lugu ilmus septembrikuu Jalkas

Tekst: Erko Litvjakov
Foto: Ants Liigus/Eesti Rannajalgpalli Liit